Wednesday, June 28, 2006
Jõudmine jänkländi. Phoenix. Flagstaff.
Üldiselt olen ma siia juba üht teist kribu-kräbu kirjutanud, kuid midagi väga huvitavat siin nüüd küll pole. Ja tunne on kohe selline, et tahaks ikka ka kõige toredamatest kahest esimesest päevas ka kirjutada, millal ma USA pinnale sisenesin ja Grand Canyoni poole teel olin. Kusagile jõudmine tapes tee teadmata on alati kõige huvitavam ning nii ka minu seiklused Phoenixis ja Flagstaffis.
1,5 tundi enne maandumist ärkasin ma viimaks ülesse. Lennuki aknast avanev vaade oli midagi hoopis teistsugust, mida muidu harjunud nägema. Just nagu uss pruunil liival roomamas, täpselt nagu nii mõnigi raamat Grand Canyonit kirjeldab. See see siis oligi Varsti muutus maapind tasasemaks ning ussipilt asendus vaatega liivakastile, kuhu olid asetatud risti ja rästi tikutopse. Algul hõredamalt ning mida lähedamal maandumisele seda tihedamaks nende asetus muutus. Naine minu kõrval, kellega vahepealt jutule olin saanud, hoiatas mind Phoenixi kuuma kliima eest. Alles nüüd sain ma teada, et olin oma maandumispaigaks valinud Põhja-Ameerika kõige kuumema linna. Niimoodi lennujaamast väljudes purskas mulle näkku kõigepealt 88-90 F kuumus, mis on umbes 31-32 C. Järgmisel päeval tõusis see juba 107 F leitsakuks, mis on 41,67 C.
Kuna kell oli alles 20:00 olin kindel, et suudan veel ühistranspordiga hostelisse jõuda, busipeatuses olev infotädi ütles mulle, et ma pean võtma takso või limusiini. Küsisin siis, et palju see taksoga võib minna. Tumedanahalisest taksojuht muidugi, et ei tema tea, nii palju kui taksomeeter näitab. Mis mõttes nagu, kas ta siis ei tea kui kaugel see umbes on, aga ei istu peale ja nii palju läheb kui taksomeeter näitab. No mida kuramust siin toimub, bussipeatus on olemas, kell on alles 20:00, ühtegi bussi siina ei lähe ja taksojuhil pole õrna aimugi kui kaugel see olla võib. Kah infopunkt selline. Otsustain, et lähen ja leian lennujaamast turismiinfopunkti, ei leidnud. Continental Airlines’i infost üks tore pilusilmne kutt oli mind valmis kohe aitama. Võttis siis kaardi ette, keerutas seda ühte ja teist pidi ning lõpuks ütles, et jah see ei ole siit igatahes väga kaugel. Võtsin kahe käega peast kinni ning lasin infotädilt endale takso, see pidi odavam tulema kui limusiin. No see limusiinist takso ei mahtunud üldse minu maailmapilti eriti. Täpselt nagu ka see, et mingid bussid ometi on, aga bussiliiklust pole. Kuid eks sellegi eest oldi mind hoiatatud, et Ameerikas sõidavad kõik autodega.
Istunud taksosse ja lootes, et arve väga suur ei tule, sain õite pea teada, et taksojuht ikka ei tea ka päris hästi kus selline aadress asub. Niisiis tiirutasime enam vähem selles suunas. Selle aja jooksul sain teada, et taksojuht on igatahes pärit Iraagist ja kolis Ühendriikidesse 10 aastat tagasi. Suht noor kutt oli. Leides ülesse vähemalt õige numbriga tänava tekkis järgmine suur küsimärk, miks on majade numbrid alatest 10 000, kui meie otsime 1026? Taksojuhil ka juba paras hämming, üritas oma sõbrale helistada, aga teda ei saanud kätte. Üritasime hosteli perenaisele helistada, aga ka tema ei vastanud. Niisiis tegi ta ettepaneku, et kui ta nüüd seda kohta ülesse ei leia, võtab ta mu enda juurde. Tal on üks tühi tuba ning hommikul võib mind Social Security Officisse viia. No mis mul muud üle jäi. Ega selles linnas ei paistnud silmapiiril küll ühtegi teist hosteli kuhu minna ja ikka tiba parem kui lageda taeva all magada koos oma 30 kilose pagasiga. Niisiis otsustasime, et ta proovib veel kord hostelisse helistada ja kui ikka ei vasta, siis äkki sellist kohta ei eksiteerigi ning me läheme tema juurde. Õnneks vastas.
55 daalalise arve asemel võttis ta mult 25. Hosteli perenaine ütles, et ma olin ikka maksnud kõvasti rohkem, kui tegelikult see ots olema peaks. Vähemalt olin kohal. Tegelikult ega siin midagi imestada polnud, et taksojuht ei teadnud midagi sellise hosteli olemasolust, sest tegemist oli täiesti tavalise majaga ning silti „Youth Hostel” märkasin ma ka alles hommikul päikesevalguses. Kuid see hostel või maja oli üks väga põnev koht. Peauksest sisenedes nägin ma nelja inimest inimest: tumedanahaline, kili, cowgirl ja natukene ülekaaluline perenaine, kuid kõik ühtemoodi väga toredad ja sõbralikud. Cowgirl oli ainult kergelt purjakil ja ei saanud suurt midagi aru. Teinud perenaisega tutvust ning kuulnud, kust ma päris olen, hüüdis ta juba üle õue: „Russians, we have an Estonian girl here. She’s very beautiful.” Seejärel näitas mulle kätte toa, kus ma selle öö magada saan, see oli meestetuba. Tüdrukute oma oli täis Aga selles meeste toas pidi ainult üks mees täna öösel olema. Venelastel on eraldi oma tuba, sest nemad peatuvad seal pikemat aega.
Pärast dušši all käimist ja oma voodilina rätikuna kasutamist, sest saunalina mul kaasas polnud ja voodilina kuivad 10 minutiga selles palavuses ja kuivuse ära, otsustasin, et lähen teen venelastega tutvust. Õues olevast suitsunurgast ma nad leidsingi. Tuli välja, et tegemist on kahe minu vanuse Moskva kutiga, kes on samamoodi suvel Phoenixis tööl nagu mina kanjonisse lähen. Niimoodi me siis istusime palmi all, jalad liivas, keerasime tubakat ning rääkisime tööst, koolist, Eestist ning Venemaast.
Hommikul ärakasin ma juba 5:30 ülesse, sest Eestis oli siis keskpäev ning mu taokaaslane, u. 40 aastane ameeriklane läks dušši alla. Ning ega ma siis enam magama ei julenud jääda, sest sealt dušširuumist tuli ikka sellist ähkimist ning mehe kohta solitas ta seal ikka ebaharilikult kaua, 20 minutit kusagil ma arvan. Eino ma saan aru kui isu on, aga võik siiski natuke vaiksemalt seda teha. Aga ega ta vist ei arvanud, et ma juba enne 6:00 üles ärkan. Nii ma siis vaikselt teesklesin seal magamist kuni ta ära oli läinud.
Hommikul kell 10:00 avati Social Security Office ning varustades ennast 1,5 liitri veega läksin rõõmsalt sinna. Kohale jõudsin u. 10:10 ning selleks ajaks oli sinna juba meeletu inimsaba tekkinud. Kokku ootasi 3,5 tundi kuni viimaks 7 minutiga oma kaardi tehtud sain. Õnneks oli mul raamat kaasas. Pärast seda panin padavai hostelisse, et oma asjad võtta ning lootsin veel õhutul Kanjonisse jõuda.
Algas järjekordne bussisaaga. Phoenix on täis mehhiklasi, kellest suur osa inglise keelt ei räägi. Kusjuures iga kümnes mehhiklane pidi Põhja-Ameerika lõunaosas elama. See tähendab 10% tervest Mehhiko rahvast. Ma ise siiski, ei usu, et see number nüüd nii suur on, aga Phoenix oli küll ehe Mehhiko. Kui mul alguses oli plaanis pärast töö lõpetamist Mehhikosse sõita, siis nüüd olen otsustanud kohe Californiasse minna, sest mehhiklasi olen ma näinud siin enam kui küll juba. Aga igatahes olid bussipeatuses ainukesed inimesed mehhiklased, kes ei osanud inglise keelt. Nii palju sain aru, et bussijaam pidi olema vasakut kätt. Tegin siis loogilise järelduse ja läksin teisele poole teed bussi ootama. Pärast 20 minutit buss tuligi ning vähemalt bussijuhid teadsid, kus bussijaam asub. 3 erineva bussiga 30 lisakiloga 42 kraadises päikesepaistes jõudsin viimaks bussijaama, kust läks buss Flagstaffi.
Bussi ootasin üle kahe tunni, aga see aeg läks ruttu. Lugesin raamatut, imestasin bussijaamas olevate inimeste üle ning rääkisin ühe Mehhiko onuga juttu, peamiselt kirjandusest ja „Da Vinci Koodist”. Ma arvan, et ta võttis seda Maarja Magdaleena pühadust natuke liiga tõepähe. Ning siis tuli tegi muga tutvust üks 40-50 aastane naine, kes kuuldes mu huvitavat aktsenti tuli uurima, kust ma pärit olen.
Bussi sisenedes oli selle sama naise kõrval koht tühi. Nüüd jäi mulle viimaks veelde, et ta nimi Joanne oli. Joanne tundus väga huvitav ja meeldiv inimene, ega ma muidu ei oleks tema kõrvale istunud. Juba bussijaamas tõmbas ta esimesest silmapilgust tähelepanu. Ta oli pikka kasvu u. 180 pikk, kõhna ning pikkade halliks minevate juustega. Sportlik, pika sammuga ja nii loomulik kui üldse olla võib. Selline ehe vababund, kelle vastu tekib kohe esimesest silmapilgust sümpaatia. Joanne sõitis selle sama bussiga Texasesse, kuhu see järgmisel hommikul jõudma pidi. Minu reis kestis ainult 4 tundi. Kuid terve selle aja me rääkisime ning imestasime kohaliku looduse üle, kitsad mäeteed ning vaikne üleminek kõrbest mäegedeks oli äärmiselt huvitav. Igatahes nii Joanne mulle rääkis, kuidas ta Saksa sõjaväebaasis USAs sündinud oli ning, et ta isa sakslane oli. Väiksena oli korra ka Saksamaal käinud, aga ei mäleta sellest midagi, kui ehk nüüd ongi õige aeg tagasi minna. Joanne elas Floridas, kuid jättis nüüd oma mehe maha, kuna see muutus igaveseks seaks. Seda, mis täpselt juhtunud oli ma uurima ei hakanud. Ning nii pakkis ta oma asjad kokku ning tuli läänerannikule oma vanu sõpru vaatama ning nüüd liikus edasi Texase ja New Mexico poole. Et kokkuvõtlikult „Here I am now, me and my freedom”.
Flagstaffi bussipeatuses kohvreid oodates jäin kahe kohaliku tüdrukuga juttu rääkima, kes olid mul reisist nii vaimustuses, et otsustasid lasta oma sõbrannal mind hosteli juurde viia. No päris see hostel see nüüd siiski polnud ning pidin natuke maad edasi kõndima õige kohani. Tee peal aga kohtasin ühte 20 aastast kutti, kes mulle õige suuna kätte näitas. Tüüp läheb sügisel Hawaii Ülikooli, lucky bustard. Teel hosteli kutsus üks tore onks mind kontserdile. Küsisin, kus see kontserd on ning lubasin hiljem järele tulla. Aga seda platsi ma ülesse ei leidnud. Müstiline kontserd, mu toakaaslased kellega sellest rääkisin ütlesid ka, et nad olid midagi sellest kuulnud, aga kontserdi ennast üles ei leidnud.
Nii kõndisin niisama linna peal ringi, läksin ostsin endale paki tubakat ja arbuusimaitselised paberid keeramiseks. Istusin hosteli õues suitsetasin natuke ja läksin magama. Hommikul sõin kõhu korralikult täis ning rääkisime söögilauas teiste hosteli külalistega oma reisisihist. Seal oli jälle igasuguseid, Jaapanist, Taiwani tüdruk, kes Stockholmi Ülikoolis õppis ja kevadel ka Eestis käis, Briti tüdruk, kes ümbermaailmareisil oli nagu britid ikka käivad ning muidugi trobikond ameeriklasi.
Pärast sõitsin shuttle’ga Grand Canyoni. Nägin ka kanjoni esimest korda ära, uskumatu vaatepilt! Siis tuli muidugi välja, et olin tiba liiga kaugele sõitnud ning panin taksoga 8 miili tagasi. Ja nii jõudsingi ma viimaks Grand Canyoni, mis järgmiseks kolmeks kuuks mu koduks on.
1,5 tundi enne maandumist ärkasin ma viimaks ülesse. Lennuki aknast avanev vaade oli midagi hoopis teistsugust, mida muidu harjunud nägema. Just nagu uss pruunil liival roomamas, täpselt nagu nii mõnigi raamat Grand Canyonit kirjeldab. See see siis oligi Varsti muutus maapind tasasemaks ning ussipilt asendus vaatega liivakastile, kuhu olid asetatud risti ja rästi tikutopse. Algul hõredamalt ning mida lähedamal maandumisele seda tihedamaks nende asetus muutus. Naine minu kõrval, kellega vahepealt jutule olin saanud, hoiatas mind Phoenixi kuuma kliima eest. Alles nüüd sain ma teada, et olin oma maandumispaigaks valinud Põhja-Ameerika kõige kuumema linna. Niimoodi lennujaamast väljudes purskas mulle näkku kõigepealt 88-90 F kuumus, mis on umbes 31-32 C. Järgmisel päeval tõusis see juba 107 F leitsakuks, mis on 41,67 C.
Kuna kell oli alles 20:00 olin kindel, et suudan veel ühistranspordiga hostelisse jõuda, busipeatuses olev infotädi ütles mulle, et ma pean võtma takso või limusiini. Küsisin siis, et palju see taksoga võib minna. Tumedanahalisest taksojuht muidugi, et ei tema tea, nii palju kui taksomeeter näitab. Mis mõttes nagu, kas ta siis ei tea kui kaugel see umbes on, aga ei istu peale ja nii palju läheb kui taksomeeter näitab. No mida kuramust siin toimub, bussipeatus on olemas, kell on alles 20:00, ühtegi bussi siina ei lähe ja taksojuhil pole õrna aimugi kui kaugel see olla võib. Kah infopunkt selline. Otsustain, et lähen ja leian lennujaamast turismiinfopunkti, ei leidnud. Continental Airlines’i infost üks tore pilusilmne kutt oli mind valmis kohe aitama. Võttis siis kaardi ette, keerutas seda ühte ja teist pidi ning lõpuks ütles, et jah see ei ole siit igatahes väga kaugel. Võtsin kahe käega peast kinni ning lasin infotädilt endale takso, see pidi odavam tulema kui limusiin. No see limusiinist takso ei mahtunud üldse minu maailmapilti eriti. Täpselt nagu ka see, et mingid bussid ometi on, aga bussiliiklust pole. Kuid eks sellegi eest oldi mind hoiatatud, et Ameerikas sõidavad kõik autodega.
Istunud taksosse ja lootes, et arve väga suur ei tule, sain õite pea teada, et taksojuht ikka ei tea ka päris hästi kus selline aadress asub. Niisiis tiirutasime enam vähem selles suunas. Selle aja jooksul sain teada, et taksojuht on igatahes pärit Iraagist ja kolis Ühendriikidesse 10 aastat tagasi. Suht noor kutt oli. Leides ülesse vähemalt õige numbriga tänava tekkis järgmine suur küsimärk, miks on majade numbrid alatest 10 000, kui meie otsime 1026? Taksojuhil ka juba paras hämming, üritas oma sõbrale helistada, aga teda ei saanud kätte. Üritasime hosteli perenaisele helistada, aga ka tema ei vastanud. Niisiis tegi ta ettepaneku, et kui ta nüüd seda kohta ülesse ei leia, võtab ta mu enda juurde. Tal on üks tühi tuba ning hommikul võib mind Social Security Officisse viia. No mis mul muud üle jäi. Ega selles linnas ei paistnud silmapiiril küll ühtegi teist hosteli kuhu minna ja ikka tiba parem kui lageda taeva all magada koos oma 30 kilose pagasiga. Niisiis otsustasime, et ta proovib veel kord hostelisse helistada ja kui ikka ei vasta, siis äkki sellist kohta ei eksiteerigi ning me läheme tema juurde. Õnneks vastas.
55 daalalise arve asemel võttis ta mult 25. Hosteli perenaine ütles, et ma olin ikka maksnud kõvasti rohkem, kui tegelikult see ots olema peaks. Vähemalt olin kohal. Tegelikult ega siin midagi imestada polnud, et taksojuht ei teadnud midagi sellise hosteli olemasolust, sest tegemist oli täiesti tavalise majaga ning silti „Youth Hostel” märkasin ma ka alles hommikul päikesevalguses. Kuid see hostel või maja oli üks väga põnev koht. Peauksest sisenedes nägin ma nelja inimest inimest: tumedanahaline, kili, cowgirl ja natukene ülekaaluline perenaine, kuid kõik ühtemoodi väga toredad ja sõbralikud. Cowgirl oli ainult kergelt purjakil ja ei saanud suurt midagi aru. Teinud perenaisega tutvust ning kuulnud, kust ma päris olen, hüüdis ta juba üle õue: „Russians, we have an Estonian girl here. She’s very beautiful.” Seejärel näitas mulle kätte toa, kus ma selle öö magada saan, see oli meestetuba. Tüdrukute oma oli täis Aga selles meeste toas pidi ainult üks mees täna öösel olema. Venelastel on eraldi oma tuba, sest nemad peatuvad seal pikemat aega.
Pärast dušši all käimist ja oma voodilina rätikuna kasutamist, sest saunalina mul kaasas polnud ja voodilina kuivad 10 minutiga selles palavuses ja kuivuse ära, otsustasin, et lähen teen venelastega tutvust. Õues olevast suitsunurgast ma nad leidsingi. Tuli välja, et tegemist on kahe minu vanuse Moskva kutiga, kes on samamoodi suvel Phoenixis tööl nagu mina kanjonisse lähen. Niimoodi me siis istusime palmi all, jalad liivas, keerasime tubakat ning rääkisime tööst, koolist, Eestist ning Venemaast.
Hommikul ärakasin ma juba 5:30 ülesse, sest Eestis oli siis keskpäev ning mu taokaaslane, u. 40 aastane ameeriklane läks dušši alla. Ning ega ma siis enam magama ei julenud jääda, sest sealt dušširuumist tuli ikka sellist ähkimist ning mehe kohta solitas ta seal ikka ebaharilikult kaua, 20 minutit kusagil ma arvan. Eino ma saan aru kui isu on, aga võik siiski natuke vaiksemalt seda teha. Aga ega ta vist ei arvanud, et ma juba enne 6:00 üles ärkan. Nii ma siis vaikselt teesklesin seal magamist kuni ta ära oli läinud.
Hommikul kell 10:00 avati Social Security Office ning varustades ennast 1,5 liitri veega läksin rõõmsalt sinna. Kohale jõudsin u. 10:10 ning selleks ajaks oli sinna juba meeletu inimsaba tekkinud. Kokku ootasi 3,5 tundi kuni viimaks 7 minutiga oma kaardi tehtud sain. Õnneks oli mul raamat kaasas. Pärast seda panin padavai hostelisse, et oma asjad võtta ning lootsin veel õhutul Kanjonisse jõuda.
Algas järjekordne bussisaaga. Phoenix on täis mehhiklasi, kellest suur osa inglise keelt ei räägi. Kusjuures iga kümnes mehhiklane pidi Põhja-Ameerika lõunaosas elama. See tähendab 10% tervest Mehhiko rahvast. Ma ise siiski, ei usu, et see number nüüd nii suur on, aga Phoenix oli küll ehe Mehhiko. Kui mul alguses oli plaanis pärast töö lõpetamist Mehhikosse sõita, siis nüüd olen otsustanud kohe Californiasse minna, sest mehhiklasi olen ma näinud siin enam kui küll juba. Aga igatahes olid bussipeatuses ainukesed inimesed mehhiklased, kes ei osanud inglise keelt. Nii palju sain aru, et bussijaam pidi olema vasakut kätt. Tegin siis loogilise järelduse ja läksin teisele poole teed bussi ootama. Pärast 20 minutit buss tuligi ning vähemalt bussijuhid teadsid, kus bussijaam asub. 3 erineva bussiga 30 lisakiloga 42 kraadises päikesepaistes jõudsin viimaks bussijaama, kust läks buss Flagstaffi.
Bussi ootasin üle kahe tunni, aga see aeg läks ruttu. Lugesin raamatut, imestasin bussijaamas olevate inimeste üle ning rääkisin ühe Mehhiko onuga juttu, peamiselt kirjandusest ja „Da Vinci Koodist”. Ma arvan, et ta võttis seda Maarja Magdaleena pühadust natuke liiga tõepähe. Ning siis tuli tegi muga tutvust üks 40-50 aastane naine, kes kuuldes mu huvitavat aktsenti tuli uurima, kust ma pärit olen.
Bussi sisenedes oli selle sama naise kõrval koht tühi. Nüüd jäi mulle viimaks veelde, et ta nimi Joanne oli. Joanne tundus väga huvitav ja meeldiv inimene, ega ma muidu ei oleks tema kõrvale istunud. Juba bussijaamas tõmbas ta esimesest silmapilgust tähelepanu. Ta oli pikka kasvu u. 180 pikk, kõhna ning pikkade halliks minevate juustega. Sportlik, pika sammuga ja nii loomulik kui üldse olla võib. Selline ehe vababund, kelle vastu tekib kohe esimesest silmapilgust sümpaatia. Joanne sõitis selle sama bussiga Texasesse, kuhu see järgmisel hommikul jõudma pidi. Minu reis kestis ainult 4 tundi. Kuid terve selle aja me rääkisime ning imestasime kohaliku looduse üle, kitsad mäeteed ning vaikne üleminek kõrbest mäegedeks oli äärmiselt huvitav. Igatahes nii Joanne mulle rääkis, kuidas ta Saksa sõjaväebaasis USAs sündinud oli ning, et ta isa sakslane oli. Väiksena oli korra ka Saksamaal käinud, aga ei mäleta sellest midagi, kui ehk nüüd ongi õige aeg tagasi minna. Joanne elas Floridas, kuid jättis nüüd oma mehe maha, kuna see muutus igaveseks seaks. Seda, mis täpselt juhtunud oli ma uurima ei hakanud. Ning nii pakkis ta oma asjad kokku ning tuli läänerannikule oma vanu sõpru vaatama ning nüüd liikus edasi Texase ja New Mexico poole. Et kokkuvõtlikult „Here I am now, me and my freedom”.
Flagstaffi bussipeatuses kohvreid oodates jäin kahe kohaliku tüdrukuga juttu rääkima, kes olid mul reisist nii vaimustuses, et otsustasid lasta oma sõbrannal mind hosteli juurde viia. No päris see hostel see nüüd siiski polnud ning pidin natuke maad edasi kõndima õige kohani. Tee peal aga kohtasin ühte 20 aastast kutti, kes mulle õige suuna kätte näitas. Tüüp läheb sügisel Hawaii Ülikooli, lucky bustard. Teel hosteli kutsus üks tore onks mind kontserdile. Küsisin, kus see kontserd on ning lubasin hiljem järele tulla. Aga seda platsi ma ülesse ei leidnud. Müstiline kontserd, mu toakaaslased kellega sellest rääkisin ütlesid ka, et nad olid midagi sellest kuulnud, aga kontserdi ennast üles ei leidnud.
Nii kõndisin niisama linna peal ringi, läksin ostsin endale paki tubakat ja arbuusimaitselised paberid keeramiseks. Istusin hosteli õues suitsetasin natuke ja läksin magama. Hommikul sõin kõhu korralikult täis ning rääkisime söögilauas teiste hosteli külalistega oma reisisihist. Seal oli jälle igasuguseid, Jaapanist, Taiwani tüdruk, kes Stockholmi Ülikoolis õppis ja kevadel ka Eestis käis, Briti tüdruk, kes ümbermaailmareisil oli nagu britid ikka käivad ning muidugi trobikond ameeriklasi.
Pärast sõitsin shuttle’ga Grand Canyoni. Nägin ka kanjoni esimest korda ära, uskumatu vaatepilt! Siis tuli muidugi välja, et olin tiba liiga kaugele sõitnud ning panin taksoga 8 miili tagasi. Ja nii jõudsingi ma viimaks Grand Canyoni, mis järgmiseks kolmeks kuuks mu koduks on.
# posted by Kristiina @ 3:34 PM 
