Elu on lill

Üldiselt olen ma siia juba üht teist kribu-kräbu kirjutanud, kuid midagi väga huvitavat siin nüüd küll pole. Ja tunne on kohe selline, et tahaks ikka ka kõige toredamatest kahest esimesest päevas ka kirjutada, millal ma USA pinnale sisenesin ja Grand Canyoni poole teel olin. Kusagile jõudmine tapes tee teadmata on alati kõige huvitavam ning nii ka minu seiklused Phoenixis ja Flagstaffis.

1,5 tundi enne maandumist ärkasin ma viimaks ülesse. Lennuki aknast avanev vaade oli midagi hoopis teistsugust, mida muidu harjunud nägema. Just nagu uss pruunil liival roomamas, täpselt nagu nii mõnigi raamat Grand Canyonit kirjeldab. See see siis oligi Varsti muutus maapind tasasemaks ning ussipilt asendus vaatega liivakastile, kuhu olid asetatud risti ja rästi tikutopse. Algul hõredamalt ning mida lähedamal maandumisele seda tihedamaks nende asetus muutus. Naine minu kõrval, kellega vahepealt jutule olin saanud, hoiatas mind Phoenixi kuuma kliima eest. Alles nüüd sain ma teada, et olin oma maandumispaigaks valinud Põhja-Ameerika kõige kuumema linna. Niimoodi lennujaamast väljudes purskas mulle näkku kõigepealt 88-90 F kuumus, mis on umbes 31-32 C. Järgmisel päeval tõusis see juba 107 F leitsakuks, mis on 41,67 C.

Kuna kell oli alles 20:00 olin kindel, et suudan veel ühistranspordiga hostelisse jõuda, busipeatuses olev infotädi ütles mulle, et ma pean võtma takso või limusiini. Küsisin siis, et palju see taksoga võib minna. Tumedanahalisest taksojuht muidugi, et ei tema tea, nii palju kui taksomeeter näitab. Mis mõttes nagu, kas ta siis ei tea kui kaugel see umbes on, aga ei istu peale ja nii palju läheb kui taksomeeter näitab. No mida kuramust siin toimub, bussipeatus on olemas, kell on alles 20:00, ühtegi bussi siina ei lähe ja taksojuhil pole õrna aimugi kui kaugel see olla võib. Kah infopunkt selline. Otsustain, et lähen ja leian lennujaamast turismiinfopunkti, ei leidnud. Continental Airlines’i infost üks tore pilusilmne kutt oli mind valmis kohe aitama. Võttis siis kaardi ette, keerutas seda ühte ja teist pidi ning lõpuks ütles, et jah see ei ole siit igatahes väga kaugel. Võtsin kahe käega peast kinni ning lasin infotädilt endale takso, see pidi odavam tulema kui limusiin. No see limusiinist takso ei mahtunud üldse minu maailmapilti eriti. Täpselt nagu ka see, et mingid bussid ometi on, aga bussiliiklust pole. Kuid eks sellegi eest oldi mind hoiatatud, et Ameerikas sõidavad kõik autodega.

Istunud taksosse ja lootes, et arve väga suur ei tule, sain õite pea teada, et taksojuht ikka ei tea ka päris hästi kus selline aadress asub. Niisiis tiirutasime enam vähem selles suunas. Selle aja jooksul sain teada, et taksojuht on igatahes pärit Iraagist ja kolis Ühendriikidesse 10 aastat tagasi. Suht noor kutt oli. Leides ülesse vähemalt õige numbriga tänava tekkis järgmine suur küsimärk, miks on majade numbrid alatest 10 000, kui meie otsime 1026? Taksojuhil ka juba paras hämming, üritas oma sõbrale helistada, aga teda ei saanud kätte. Üritasime hosteli perenaisele helistada, aga ka tema ei vastanud. Niisiis tegi ta ettepaneku, et kui ta nüüd seda kohta ülesse ei leia, võtab ta mu enda juurde. Tal on üks tühi tuba ning hommikul võib mind Social Security Officisse viia. No mis mul muud üle jäi. Ega selles linnas ei paistnud silmapiiril küll ühtegi teist hosteli kuhu minna ja ikka tiba parem kui lageda taeva all magada koos oma 30 kilose pagasiga. Niisiis otsustasime, et ta proovib veel kord hostelisse helistada ja kui ikka ei vasta, siis äkki sellist kohta ei eksiteerigi ning me läheme tema juurde. Õnneks vastas.

55 daalalise arve asemel võttis ta mult 25. Hosteli perenaine ütles, et ma olin ikka maksnud kõvasti rohkem, kui tegelikult see ots olema peaks. Vähemalt olin kohal. Tegelikult ega siin midagi imestada polnud, et taksojuht ei teadnud midagi sellise hosteli olemasolust, sest tegemist oli täiesti tavalise majaga ning silti „Youth Hostel” märkasin ma ka alles hommikul päikesevalguses. Kuid see hostel või maja oli üks väga põnev koht. Peauksest sisenedes nägin ma nelja inimest inimest: tumedanahaline, kili, cowgirl ja natukene ülekaaluline perenaine, kuid kõik ühtemoodi väga toredad ja sõbralikud. Cowgirl oli ainult kergelt purjakil ja ei saanud suurt midagi aru. Teinud perenaisega tutvust ning kuulnud, kust ma päris olen, hüüdis ta juba üle õue: „Russians, we have an Estonian girl here. She’s very beautiful.” Seejärel näitas mulle kätte toa, kus ma selle öö magada saan, see oli meestetuba. Tüdrukute oma oli täis Aga selles meeste toas pidi ainult üks mees täna öösel olema. Venelastel on eraldi oma tuba, sest nemad peatuvad seal pikemat aega.

Pärast dušši all käimist ja oma voodilina rätikuna kasutamist, sest saunalina mul kaasas polnud ja voodilina kuivad 10 minutiga selles palavuses ja kuivuse ära, otsustasin, et lähen teen venelastega tutvust. Õues olevast suitsunurgast ma nad leidsingi. Tuli välja, et tegemist on kahe minu vanuse Moskva kutiga, kes on samamoodi suvel Phoenixis tööl nagu mina kanjonisse lähen. Niimoodi me siis istusime palmi all, jalad liivas, keerasime tubakat ning rääkisime tööst, koolist, Eestist ning Venemaast.

Hommikul ärakasin ma juba 5:30 ülesse, sest Eestis oli siis keskpäev ning mu taokaaslane, u. 40 aastane ameeriklane läks dušši alla. Ning ega ma siis enam magama ei julenud jääda, sest sealt dušširuumist tuli ikka sellist ähkimist ning mehe kohta solitas ta seal ikka ebaharilikult kaua, 20 minutit kusagil ma arvan. Eino ma saan aru kui isu on, aga võik siiski natuke vaiksemalt seda teha. Aga ega ta vist ei arvanud, et ma juba enne 6:00 üles ärkan. Nii ma siis vaikselt teesklesin seal magamist kuni ta ära oli läinud.

Hommikul kell 10:00 avati Social Security Office ning varustades ennast 1,5 liitri veega läksin rõõmsalt sinna. Kohale jõudsin u. 10:10 ning selleks ajaks oli sinna juba meeletu inimsaba tekkinud. Kokku ootasi 3,5 tundi kuni viimaks 7 minutiga oma kaardi tehtud sain. Õnneks oli mul raamat kaasas. Pärast seda panin padavai hostelisse, et oma asjad võtta ning lootsin veel õhutul Kanjonisse jõuda.

Algas järjekordne bussisaaga. Phoenix on täis mehhiklasi, kellest suur osa inglise keelt ei räägi. Kusjuures iga kümnes mehhiklane pidi Põhja-Ameerika lõunaosas elama. See tähendab 10% tervest Mehhiko rahvast. Ma ise siiski, ei usu, et see number nüüd nii suur on, aga Phoenix oli küll ehe Mehhiko. Kui mul alguses oli plaanis pärast töö lõpetamist Mehhikosse sõita, siis nüüd olen otsustanud kohe Californiasse minna, sest mehhiklasi olen ma näinud siin enam kui küll juba. Aga igatahes olid bussipeatuses ainukesed inimesed mehhiklased, kes ei osanud inglise keelt. Nii palju sain aru, et bussijaam pidi olema vasakut kätt. Tegin siis loogilise järelduse ja läksin teisele poole teed bussi ootama. Pärast 20 minutit buss tuligi ning vähemalt bussijuhid teadsid, kus bussijaam asub. 3 erineva bussiga 30 lisakiloga 42 kraadises päikesepaistes jõudsin viimaks bussijaama, kust läks buss Flagstaffi.

Bussi ootasin üle kahe tunni, aga see aeg läks ruttu. Lugesin raamatut, imestasin bussijaamas olevate inimeste üle ning rääkisin ühe Mehhiko onuga juttu, peamiselt kirjandusest ja „Da Vinci Koodist”. Ma arvan, et ta võttis seda Maarja Magdaleena pühadust natuke liiga tõepähe. Ning siis tuli tegi muga tutvust üks 40-50 aastane naine, kes kuuldes mu huvitavat aktsenti tuli uurima, kust ma pärit olen.

Bussi sisenedes oli selle sama naise kõrval koht tühi. Nüüd jäi mulle viimaks veelde, et ta nimi Joanne oli. Joanne tundus väga huvitav ja meeldiv inimene, ega ma muidu ei oleks tema kõrvale istunud. Juba bussijaamas tõmbas ta esimesest silmapilgust tähelepanu. Ta oli pikka kasvu u. 180 pikk, kõhna ning pikkade halliks minevate juustega. Sportlik, pika sammuga ja nii loomulik kui üldse olla võib. Selline ehe vababund, kelle vastu tekib kohe esimesest silmapilgust sümpaatia. Joanne sõitis selle sama bussiga Texasesse, kuhu see järgmisel hommikul jõudma pidi. Minu reis kestis ainult 4 tundi. Kuid terve selle aja me rääkisime ning imestasime kohaliku looduse üle, kitsad mäeteed ning vaikne üleminek kõrbest mäegedeks oli äärmiselt huvitav. Igatahes nii Joanne mulle rääkis, kuidas ta Saksa sõjaväebaasis USAs sündinud oli ning, et ta isa sakslane oli. Väiksena oli korra ka Saksamaal käinud, aga ei mäleta sellest midagi, kui ehk nüüd ongi õige aeg tagasi minna. Joanne elas Floridas, kuid jättis nüüd oma mehe maha, kuna see muutus igaveseks seaks. Seda, mis täpselt juhtunud oli ma uurima ei hakanud. Ning nii pakkis ta oma asjad kokku ning tuli läänerannikule oma vanu sõpru vaatama ning nüüd liikus edasi Texase ja New Mexico poole. Et kokkuvõtlikult „Here I am now, me and my freedom”.

Flagstaffi bussipeatuses kohvreid oodates jäin kahe kohaliku tüdrukuga juttu rääkima, kes olid mul reisist nii vaimustuses, et otsustasid lasta oma sõbrannal mind hosteli juurde viia. No päris see hostel see nüüd siiski polnud ning pidin natuke maad edasi kõndima õige kohani. Tee peal aga kohtasin ühte 20 aastast kutti, kes mulle õige suuna kätte näitas. Tüüp läheb sügisel Hawaii Ülikooli, lucky bustard. Teel hosteli kutsus üks tore onks mind kontserdile. Küsisin, kus see kontserd on ning lubasin hiljem järele tulla. Aga seda platsi ma ülesse ei leidnud. Müstiline kontserd, mu toakaaslased kellega sellest rääkisin ütlesid ka, et nad olid midagi sellest kuulnud, aga kontserdi ennast üles ei leidnud.

Nii kõndisin niisama linna peal ringi, läksin ostsin endale paki tubakat ja arbuusimaitselised paberid keeramiseks. Istusin hosteli õues suitsetasin natuke ja läksin magama. Hommikul sõin kõhu korralikult täis ning rääkisime söögilauas teiste hosteli külalistega oma reisisihist. Seal oli jälle igasuguseid, Jaapanist, Taiwani tüdruk, kes Stockholmi Ülikoolis õppis ja kevadel ka Eestis käis, Briti tüdruk, kes ümbermaailmareisil oli nagu britid ikka käivad ning muidugi trobikond ameeriklasi.

Pärast sõitsin shuttle’ga Grand Canyoni. Nägin ka kanjoni esimest korda ära, uskumatu vaatepilt! Siis tuli muidugi välja, et olin tiba liiga kaugele sõitnud ning panin taksoga 8 miili tagasi. Ja nii jõudsingi ma viimaks Grand Canyoni, mis järgmiseks kolmeks kuuks mu koduks on.

Uhh õudust, nii palavat ööd kui täna oli, ei ole siin veel enne olnud. No põhimõtteliselt ei saanud ma üldse magada ning vrähklesin kogu öö, hommiku poole tuli siiski selline uni, et magasin lausa poole 9-ni. Painajaid ma täna enam õnneks unes ei näinud, aga mingeid muid hulle unenägusid nägin küll. Nägin, et meil oli Õismäe Humanitaargümnaasiumi rahvaga mingi klassikokkutuleks. Aga ruumiga oli mingi jama. Mäletan, et lõpuks olime igatahes Kristini juures ja tal oli akvaarium ja kalad. Ning siis ma otsisin kodust ka oma akvaariumi välja ja ostsin mingid kalad sisse. Aga nii ilus oli, et ma otsustasin Tallinnasse minnes endale päriselt ka akvaariumi osta. Konna tahaks sinna ka kindlasit, ma loodan, et ta ikka saab koos kaladega seal elada :S Aga kui ma Tallinnasse tagasi lähen, siis kõigepealt võtan ma korteri tõsiselt käsile ja hakkan seal remonti ning ümberpaigutusi tegema. No et oleks ikka tiba hubasem.

Praegu keedan ma endale õunateed. Siin on üks meeletult hea Liptoni õunatee kaneeliga, mida natuke keedad ja siis lased jahtuda. Imehea. Ning kui kirjutamise olen lõpetanud torman poodi, et vett ja midagi süüa osta. Issi saatis meili, juba muretseb, et ega ma ainult räpstoitu ei söö. Pole vaja muretseda, ma söön vist kõige tervislikumat toitu üldse. No selle palavusega tõesti ei lähe mingi sai sisse. Praegu keedaks endale kartuleid, aga ilma soolata seda küll teha ei taha. Ostan poest pipart ja soola ka, alati olen need unustanud. Aga üldiselt jah, süüa saab tööl meeletult hästi. Tööpäeva jooksul on meil 30 minti lõunapaus. Üldiselt juba puhtalt söögi pärast on tööpäevad toredad (= Üleeile sai näiteks meeletult head valget kala. Üks päev enne seda sõin ribisid, väga heas kastmes. Üldiselt on siin nii, et kui hommikuses vahetuses töötad, siis võtad endale süüa seda mida tahad ja palju tahad. Seal on mingi 8 erinevat salatit, riis, pasta, kartul, ravioolid ning 3-4 erinevat liha. Õhtuti tuleb töötajate menüüst midagi valida. Lõunasöök on ses osas parem, siis on mingi kerge magustoit ka tavaliselt. Et ei, nälga ma siin ei kannata. Pigem peab tunnistama, et kui aasta aega üksi elanud, siis iga päev head mitmekesist sooja lõunat süües tunned ennast nagu kuninga kass (=

Tegelikult tahtsin praegu hommikusöögiks pannkooke teha ja Michaeli ka sööma kutsuda, sest ma lubasin talle ka lõuna välja teha. Niisiis eile käis ta välja, et ma ta hommikusöögile kutsuks. Põhimõtteliselt oleks ma seda teinud, kui ma pannkooke saaks teha, aga kuna siin mikserit pole ja ma mingied jahutükke sinna ei taha, siis otsustasin mitte teha. Lähen ja ostan endale mingi jogurti või parem veel pudingut. Aga kurat, lusikat ikka pole. Lukas tekitas need mulle, aga oli eile poole ööni tööl.

Täna hommikul töötab viimaks wifi ka. Rääkisin Usa ja Mannega msn'is. Sugulaste kräu Keila-Joal oli väga vinge olnud, vat seal oleks tahtnud täitsa ise ka olla. Issil oli pohmakas olnud hommikul :P Aga õhtul oli Miku, Ivari ja Anduga seal igasuguseid maailmaasju arutanud, ärivärki ja ehitamist jne. Nii armas. Lugesin meile ka, meilt ei saanud keegi beKNOWNile. Kahju, aga vat, see on kui mot kirja kirjutamist nii üle käe võtad. Toetuskirjad olid ka muidugi nadid, aga no nendele motkirjadele ei olnud erilist moti ka mingit väga võimsat toetuskirja kirjutada, no lihtsalt ei tulnud midagi väga hämmastavat sealt.

Aga okei, nüüd panen poodi.

Eile me indiaanlaseid vaatama siiski ei läinud, vaid otsustasime parki päikeseloojangut vaatama minna. See oli päris ilus. Ma oleks tahtnud pärast veel Yavapai punkti tähti vaatama minna. Alates eelmisest laupäevast kuni eilseni oli seal “Tähepidu”, kus olid astronoomid oma atribuutikaga kohal ja sai siis tähti vaadata ning juttu kuulata. Möödunud nädalal oli taevas kõige pimedam ning tähed eriti kirkad taeva taustal. Kuid sinna me siiski ei jõudnud, sest enne läksime veel pitsat sööma ning pärast olime nii surmväsinund. Ning ega tegelikult oli eile suht pilves ka ning ei olnudki need tähed nii kirevad. Kui kolmapäeval taevasse vaatasin, siis olid ikka palju paremini näha. Nii, et vähemalt ma ikka olen ära vaadanud, kui ilusad nad selle väga väga tumeda taeva taustal on. Aga jaaa pitsa oli ka ikka kuramuse hea. Vaatasime seal pakse ameeriklasi ning mõtlesime, et tegelikult see rämpstoit siin ikka nii hea, et annab paksuks süüa küll. Aga no see, mida need inimesed siin teevad on ikka kohutav. Lori polnud veel nii pakse päris elus näinud, ainult telekast või arvutist. Ma olen ikka pakse soomlasi ka näinud, nii et mul see šhokk ikka väga suur ei ole olnud siin. Arutasime seal ning mõtlesime, et Eestis ega Rumeenias ikka poleks sul mingit elu kui nii mastaabne oleks. Koolis noritaks, null žanssi oleks mehele saada ning Rumeenias isegi ei võetaks tööle sellisena.

Aga nüüd natuke ka gossipit. Mulle tundub, et Lori on Michaelist päääris sees. Pärast tööd oli esimene asi, mis ta mulle ütles, et ta kohtas ühte kena kutti, kes ka front deskis töötab, Michaeli :P Niimoodi kui me parki hakkasime minema ja ta kuulis, et me front deskist läheme ja Michaelil endale takso laseme tellida, küll ta siis ikka tükk aega ennast seal mukkis ja sättis. Ja kui ta veel kuulis, et ta peaaegu meie vastastoas elab, siis ei suutnud ta küll muiet oma suult tagasi hoida. Mul on selle üle ainult hea meel, sest ta ka siuke pulli mutt ning võtab seda ise ka naljaga. No ta on 24 ka, nii et andku aga minna. Kuigi tal on Rumeenias kutt, kellega 7 aastat koos olnud, aga nagu ta ka ise ütles, et ega kutti ju siin pole.

Lori läks kell 8:00 tööle, mul on täna õhtune vahetus. Nii ma lihtsalt chillin 12:30-ni kodus Lugesin Capote “In Cold Blood”, nüüd mõned lehed veel jäänud ja lõpetan selle kohe ära. Hea ütleme nii, et hea chilly raamat küll selle palavuse jaoks, aga ma teen iga õhtu selle vea, et enne magamaminekut loen seda natuke. Nii olen iga öö mingeid kohutavaid nightmare’e unes näinud. Eile öösel nägin, et olime juhatusega minu suvilas üleandmist või midagi sarnast tegemas, ilma motiveeritud Anudeta küll :P Aga siis tahtsid mingid röövlid seal läbi aia läbi murda ning mingi õudne koerajurakas hüppas mulle jalga kinni. Segane värk. Täna õnneks magasin nii sügavalt, et ei näinud mingit und või vähemalt ei mäleta seda.

Praegu üritan wirelessi üles leida, aga ei kipu õnnestuma, kuulan musa ja tšekkisin pilte, mis mul arvutis on. Nüüd lähen söön natuke Kelloggs’eid oma ühekordse kohvikoore kestaga. Lukas lubas mulle lusika, kahvli ja noa pätsata, aga ma arvasin, et hommikul niikuinii süüa ei taha ja ei läinud neile õhtul järele. Nii ongi nüüd Kellogg’s kohvikoore kestaga ja enne tööleminekut makaronid, mida söön pannilabidaga. Pipra ja soola olen ma ka ikka osta unustanud. Pärast söömist seedin natuke ja loen raamatut ning siis üritan tiba akorde õppida. Kitarri pole ma jõudnud üldse nii palju mängida, kui plaanis oli, aga üritan ennast nüüd parandada. Ja siis lähen tööle.

Täna olin ma hommikul koos Nell'i ja Idaga tööl, lõuna ajal tulid Laureese ja Verdella ka. Kõige pikem diskussioon Nelli ja Idaga oli meil teemal indiaanlased, erinevad hõimud ja kultuurid.

Äärmiselt põnev oli, üldiselt ei tea ma indiaanlastest ikka suurt midagi. Aga sain üht teist teada nende hõimude kohta, kes Arizonases elavad ning seda, et hõimud jagunevad veel omakorda klannideks. Vat see klannide süsteem mulle eriti kohale ei jõudnud. Sellest sain aru, et sama klanni omad ei tohi abielluda, aga kõigil neid veresugulust siiski klanni siseselt pole. Segane värk. Äkki sain ikka valesti aru :S Ida on igatahes Veeklannis, sellepärast armastabki ta vist konni ja kilpkonni. Madusid ja ämblike ta igatahes vihkab. Madusi kardavad vist kõik indiaanlased, need pidid õnnetust tooma.

Indiaanlastel on igasugused pöörased traditsioonid ja rituaalid ning kõikidel hõimudel on need suhteliselt erinevad nagu ka keel, kombed, kunst jms. Näiteks oma esimeste päevade ajal navajo tüdrukud istuvad 3-4 ööpäeva ärkvel. Hommikuti käivad jooksmas. Ei mingit horisontaalset asendit ja magamist. Hull värk. Aga no seda rääkis Nell mulle ja ma ei tea, kas ta ka ikke kõike täpselt teab. Pulmad pidid aga küll kõigil indiaanlastel väga suured, uhked ja kallid olema. Ida näiteks selle pärast ei abiellunud, kuna neil polnud raha. Pulmad koos kõigi rituaalidega kestavad ning tordi läbimõõt on kõvasti üle meetri. Novat, sellist pulma tahaks isegi näha.

Hotel Grand'i juures toimub igal nädalavahetusel midagi laada sarnast, kus indiaanlased oma kaupu müüvad ning õhutul tantsivad. Nell soovitas mul seda kindlasti vaatama minna. 3 navajo poissi, 19-21 aastased pidid ikka täiega ning väga võimsalt tantsima. No Nell kiitis neid taevani ja nad pidi väga-väga oma kultuuri austama. Nii, et igatahes on mul Loriga juba räägitud ning õhtuks plaanid tehtud.

ja panin ülesse ka oma kirjutised eelmisest nädalast, nii natuke kui mul seda tossu seal lennujaamas akus oli. Ülejäänud kulutasin ma Photoshopis ära. Aga nüüd on see adapter olemas ja saan kirjutada.

Tegelikult oli päris põnev lugeda, mida ma nädal aega tagasi asjadest arvasin ning mis seis oli. Teen nüüd siis nädala möödumise puhul sellise pisikese kokkuvõtte.

• Mul on toanaaber Lori, Rumeeniast. Ta ei ole veel ära harjunud teise kellaajaga. Niisiis ta praegu magas, nüüd on tal uni läinud ja nüüd lähen mina magama. Kell on 21:20.
• Töötan kingipoes ning oma toredatest kolleegitest juba kirjutasin.
• Tööl kannan oma kuramuse kitsa ninaga kingi ja jalad on küll otsi andmas. 3 päeva on veel tööl jäänud, siis 2 vaba. Selgroog vähemalt murtud ning 4 tööpäev on selja taga.
• Tänase päeva nagu ka eilse olen elanud täisväärtusliku jõudeelu. Lugesin raamatut ja saatsin mõned meilid.
• Toidu peale jah raha ei lähe palju, aga pannide ja pottide ning muu sellise peale läheb täiega. Lusikat, kahvlit ja nuga mul ikka veel pole. Lusikana kasutan selle väikese kohvikoore kesta. Homme ehk näen Slovakkia kutti, kes köögis töötab, ütlen, et ta pätsaks mulle ühed. Pidin need Michaelilt saama, aga ise ma neid talt nüüd küll küsima ei lähe.
• Michaelist on jumala kama. Paras kompleksites tüüp. Tegelt ma tean, et ta ise ei julge enam minu juurde tulla ja hea ongi, mina seda ka ei tee. Kurat, tore oleks küll taga lendama minna ja ringi trippida, aga ma arvan, et samahästi saan ma teha seda kelle teisega iganes ning ongi chillim. Ja üksinda saab ka.
• Loriga tahame varsti Las Vegasesse minna, aga suht võimatu vist samal ajal vabu päevi saada.

Lähen nüüd magama.

Täna ma kirjutaksin meie toredast kollektiivist kingipoes, sest täna kohtasin viimaks meie seitsmendat töötajat Laurees’i, kelle kohta on nii palju põnevat räägitud, et mul on tõeline huvi temaga juba kohtuda. Jaa.... ja kui ma enne panin oma kolleegid kokku ühisnimetaja kohalikud memmed alla, siis nüüd pean küll oma sõnu sööma. Need naised on seal mitu korda värvikamad isiksused, kui ehk meie internatsionaalne ühiselamu kokku (no nüüd küll vast liialdatud, aga hästi kõlab vähemalt).

Kõige tugevama mulje jätavad kindlasti need kaastöötajad, keda kõige esimesena kohtad. Esimesena kohtasin ma muidugi poe juhatajat Jewell’i. Jewell on tõeline roosinupuke, selline portselannukuke. Vanust on tal umbes 70 ning tal on hõbehallid lokkis juuksed, kuldsed prilliraamid ning alati on ilusasti riides. Tundub ta selline tõeliselt õrnake ja hästi sõbralik. Kuid tema viha eest tasub end hoida nagu ma aru olen saanud. Reeglid on tema jaoks reeglid ning nende järgimises on ta väga täpne. Mina saan temaga hästi läbi sellest hetkest, mis me HRi kabinetis Darlene juures kohtusime. Kuna ma kingipoes ainuke tudeng ning kõige noorem olen, siis ta ikka hoiab ja õpetab mind. Ning kõigile tutvustades loeb sõnad peale, et mina olen tema uus töötaja ning mind tuleb hoida. Nii, et loodan, et ka edasipidi heliseb mu äratuskell ikka õigel ajal ning ma ei vusserda oma head staatust kuidagi ära.

Bertha oli esimene, keda ma tööle minnes kohatsin. Ise arvasin ma seal ees ootamas hunniku tudengeid ning üllatus oli päris suur, kui mind hoopis u. 40 aastane navajo vastu võttis. Bertha on kõige toredam. Hämmastav naisterahvas, väga vapper. Tema vanusega pingutasin ma natuke üle ja tegelikult on ta hoopis 36. Ega ma ei oska indiaanlaste vanust pakkuda ning eks vist ole ka raske elu tema näole omad jäljed jätnud. Berthal on kaks tütart, Yadida ja Violeta. Nad on 17 ja 16 aastat vanad ning vanusevahe on neil sama, mis minul Mannega. Mõlema tütrega olen ma juba ka tutvunud, ilusad tüdrukud on, aga täiesti erinevad, seda räägib ka Bertha. Kui me Berthaga koos tööl oleme, siis oleme koos tema ja ta vanema tütrega lõunal käinud. Tööl ta mulle ikka vahest kurdab, kui raske isiksus ta noorem tütar on ning kuidas nad ikka vaidlevad. Bertha on üksikema ning töötab veel ühes teises kingipoes. Nii lähebki ta pärast seda kui on 6:15-14:45 meie poes lõpetanud 17:00-22:00 IMAXi kingipoodi. Pärast seda sõidab 25 miili reservaati ning järgmine hommik tuleb jälle tööle.

Nell on üks põnev kuju. Tema on töötjatest kõige vanem ma arvan, kuid ka tema on väga kange. Täna sain teada, et 2 korda nädalas töötab ta ka Grand’is kingipoes. Ta elab samuti 25 miili eemal ning täna magas ta öösel ainult 3 tundi. Täna öösel kordub ilmselt sama, sest pärast meie poes lõpetamist läks ta veel Grand’i tööle ja homme 6:15 jälle Squire Inn’is. Nell on tõeline ameeriklane, natukene konservatiivne, aga muidu avatud, aus ning suhteliselt terav iseenesest. Teda ma natukene kardan, aga täna sain aru, et vist ilmaasjata ning paisab, et oleme ka temaga hea klapi saanud. Nell imestab tihti maailma asjade üle ja tegelikult on ta siiralt huvitatud erinevatest inimestest ja kultuuridest. Täna rääkis mulle pikalt ühest Türgi poisist Illiasest, kes oli 4 aastat tagasi seal töötanud. Nell ikka räägib inimeste isiksustest ning kui rasked ja põnevad need ikka võivad vahel olla. Ise ma mõtlen, et kas ta ka ennast selliseks nn. character’iks peab. Tahtsin talle juba täna lõuna ajal öelda, „You are quite an interesting character by your own as well” aga igaks juhuks siiski ei teinud seda, sest ei tea siiski veel, kuidas seda sõna ikka kasutada. Täna aga sain aru, et Nell on ka kõige suurem klatšimoor neist ja võibolla selle pärast olengi ma tema juba nende positiivsete iskisuste juurde lahterdanud. Kuid tõsi on ka see, et Nell must hoolib ning hoiatab ikka, et ma mehhiko poistest eemale hoiaks. Ma arvan, et tal on õigus ka ikka väga suures osas.

Ida on armas. Ta on ka u. 70 ja vanaema nagu Nell’gi. Idal on väga krussis juuksed ja ta naerab palju ja väga toredalt. Nell ja Bertha ka hoiatasid, et kui ta rääkima kukub, siis rääkima jääbki. Kuna ta selline tume ja vanem on, siis arvasin ma et ta on pigem natuke tumedanahalise verd. Aga täna sain teada, et ta ka hoopis indiaanlane, hopi. Idal on õde, kes töötab Squire Inn’is toitlustuse peal. Nad on ka väga erinevad. Idal on lühikesed krussis juuksed, tema õel pikad ja sirged nign õde on ise ka palju pikem. Erinevalt Idast on ikka aru saada, et tema tõesti on indiaanlane. Ida õde kiusab teda kogu aeg, enamasti ilma igasuguse põhjuseta. See teeb Ida nukraks, Bertha ikka üritab teda „ei” ütlema õpetada. Niisiis, kui Ida õde tal tuju jälle ära rikkunud, siis meie üritame tal seda ikka jälle tõsta. Rõõmus Ida on palju toredam.

Kui ma Verdellat esimest korda nägin, siis ei saanud ma aru, kas ta on mees või naine. Aga no kuna see siiski naise nimi, siis otsusasin, et ta on siiski naine. Nägu tundub ka ikka naise oma olema, kuigi selline karmi ilmega. Täna sain teada, et asi pole siiski minus, et ma teda ekslikult meheks oleksin pidanud. Nimelt Nell valgustas mind, et ta on Ida õega paar. Jah, nagu lesbid. Verdella on see meespool selles suhtes. Nell rääkis, et indiaanlaste seas pidi väga palju homosid olema ning selliseid paare siin väikses linnas veel omajagu. Verdella on hopi nagu ta girlfriend’ki ning umbes 50 aastane ma arvan.

Laureese’i nägin ma täna esimest korda. Temast on kõik päris palju rääkinud. Ma teadsin, et ta pidi väga „character” olema ning talle meeldib lugeda ja ta on hästi pikk. Niisiis pannes sinna juurde veel Nelli jutu, kuidas ta hiirt nähes oli lihtsalt poes välja kõndinud ja keeldunud tagasi tulemast, panin ma kokku pildi pikast kõhnast umbes 50 aastasest raske iseloomuga pirtsakast heledate juurdega ameerika naisest. Ja milline oli siis üllatus, kui nägin, et Laureese on hoopis tumedanahaline no ja ikka päris päris kõhukas ja rinnakas naine. Kuid jaa..... eks ma tema isiksuse veidrusi ja omapärasid saan veel nägema, aga äge on ta küll. Pluusi taskus on tal lugemisprillid, mille ta endale väga peene liigutusega ninale viskab ning kogu aeg närib ta nätsu. Ja seda teeb ta väga hoogsalt ja valjusti. Aga muidu tundub ta tore ning nii natuke kui me suhtlesime oli küll kõik väga okei. Homme olen terve hommiku tema ja Idaga tööle. Eks siis näe täpsemalt „What kind of character she is.”

Täna oli üks järjekordne täisväärtuslik päev Grand Canyonis. Tööl olin teist päeva ja täna hommikuses vahetuses, hommikul on palju positiivsem ning seega oli ka kella 15.00-st päev vaba. Tšillisin jalad seinal, käisin rahus dušši all ning siis läksin koos Michaeliga poodi. Sain endale viimaks selle elekrimuunduri, seega saan viimaks arvutit laadida (= Pärast poodi rääkisime Michaeliga juttu ja sõime jäätist. Siis läksime IMAXi kanjonist filmi vaatama, mida ta oli kord juba näinud, aga noh nägi veel kord. Pärast läksime Itaalia restorani sööma. No perfekto. Kolmapäevaks pidi ta uurima helikopteriga kanjonisse minekut. Õhtul tuli minu juurde ja näitas oma albumit ning tinistas vähe kitarri. Ja siis pahu põmm, albumi vahel oli tal mingi ID, kust ma siis välja lugesin, et ta sündinud hoopis 1978. No tore on, mulle ta ei ole oma vanust öelnud ja lasnud mul kogu aeg arvata, et ta 24. Aga no Taiwani tüdrukule ütles ta küll, et on 24. Türapea raisk. Ja kõige nõmedam ongi see, et see mulle korda läheb.

Aga nüüd natuke maha rahunenud ja The Postal Service, Frou Frou ja muu hea musaga tuju tõstnud, üritan ma aru saada, kumma viga see nüüd on. Tegelikult olin ju see mina, kes uskus, et ta ongi 24, pani talle selle vanuse ning nii kujundasin pildi üheks toredast, targast, andekast ja nojah ka sharmikast 24 aastasest mehhiklasest Kas see 4 aastat teeb ta tegelikult halvemaks? Kas see on põhjus, miks kõik äkki pikalt saata, kui tegelikult on mul temaga ju tore ning hea olla? Või äkki on mulle taaskord oluline teiste arvamus ning oma kalli vanaemast töökaaslase hoiatused eriti nende mehhiko poiste osas. Aga ma arvan, et ma võtan nüüd asja kokku ja saan rahuliku südamega magama minna. Nii, et kokkuvõtte:

Mul on kama, mis teised arvavad, seni kuni mul endal hea on ning meil koos tore. Raudpolt selge on see, et ilma temata oleks mul ikka mitmeid mitmeid kordi igavam. Täna oli väga tore päev ning nii palju abi ei ole mul ma ei tea mis ajast ühestki inimesest olnud, kui temast. Nii, et homme ütlen talle, mis sellest vanuse asjast arvan või siis kui meil see teemaks tuleb. Aga las ta olla 28, ta ise ju ka ei tunne, et ta 28. Vaatame, mis edasi saab, nüüd lähen magama ja homme rõõmsalt jälle kingipoodi tööle (=

Kell on 7:05, Eesti aeg veel viimast korda. Olen läbinud passikontrolli ja väravad poolpaljana ma ei tea, juukseklamber piuksus :S Ega mina ei mäletanud, et see seal on.... Nüüd istun 1. värava taga Tallinna lennujaamas.

Nii, meeskond saabus, 9 minuti pärast peaks pealeminemine algama.

Aga tunne on hea. Inimesed siin minu kõrval on juba sellised tiba teistsugused, britid. Pole selliste inimeseloomadega palju just kokku puutunud. Aga ok, panen end nüüd kokku ning jään pardale minekut ootama.

Aii...... aga muidugi, näib et nats siiski aega ja siis ma lihtsalt pean ära mainima, kui toredad ja geniaalsed mu vanemad on. Terve tee lennujaama pildusid kuldmune! Viimasena issi veel avastas, et mul pole sokke käekotis. Aga külmade jalgadega ei saa ju magada, seda peaksin ma isegi teadma, sest ma magan ja villaste sokkidega. Hea, et tema nii hästi kõike teab, mida mina teadma peaksin. Aga näe, emme päästis mu ära ning andis mulle kotist oma nailonsokid, no puhtad muidugi.

Ning kuna mõned minutid veel aega, pean ma mainima ka kahte inglise kuttu, kes mul nii enamvähem kõrval istuvad. Loevad raamatut mõlemad, no on armas. Üks on päris kenake ka veel, selline tumeda peaga. Teine on ehe britt. Huvitav, kas seal elamiskohas meil ikka telekas ka on. Tuli nii brittidega muuseas meele, et seal oleks hea ju jalkat passida. Kuigi need mängud vist kunagi öösel. Kellaaja muutumisest pole ma siiani aru saanud, aga arvutasin välja, et Eesti aja järgi jõuan ma Phoenixisse 5:05. OK, kelluke nüüd. Arvuti kotti.
---

Niips, lendan, kell on saanud 9:00, ikka Eesti aja järgi. Üldiselt on see hämmastav, milline aja kokkuhoid see reis on. 21 tundi pärast Tallinnast õhkutõusmist maandun ma viimaks Phoenixis, kus on siis alles 15. juuni õhtu 19:08. Eestis on järgmine hommik 5:08. Ma arvan, et päev ja öö jõuavad mul siin juba enne kohalejõudmist väga segi minna. Ka praegu ma magasin natuke ning varsti magan jälle. Üldiselt ma arvan, et ma magan suht iga vaba hetk. Mulle meeldib magada =) Kohaliku ajaga kohanemisprobleeme ma ei karda, pigem ootan hommikul kell 6:00 hostelisse ukerdamist (Eesti aja järgi :P) ning siis kell 8 võiks minna natuke linnaga tutvuda ja pärast seda päev maha magada.

Kuid nüüd natuke lennust. Nimelt jah on päris huvitav see, et enam ei anna vist tõesti kusagile minna ilma, et mõnda tuttavat ei kohtaks (no eriti vist veel Londonisse :P). No kui ma USAs kedagi tuttavat enne Kristinit kohtama peaks, siiis söön oma sokid ära. Aga igatahes siis on siin lennukis veel näiteks Paul RAMist ning Mait BESTist.

Pauliga oli ka isemoodi komöödia. Ta oli 3 kuud Hollandis, kus elas karsket elu ning tegi kõvasti sporti. Mari ema rääkis ka, et teda ei tunne enam ülds ära. No ma jah ei tundud teda enam üldse ära. Nii me istusime üks ühel ja teine teisel pool lennujaama ooteruumi. Mina alguses nagu oleks juba tere öelnud, aga siis vaatan, et tema seda vist küll teha ei kavatse, mõtlesin siis, et no eks ole keegi teine. Aga näe, tema ka vaatab imelikult, hea et ma naerma ei hakanud, tavaliselt ma ikka hakkan. Aga küsimus sai varsti lahendatud, Paul pani prillid ette ja nägi, et see tõesti mina olen. Ma oleks täiesti uskuma jäänud, et ongi keegi teine või tema vend, kes pidi temaga väga sarnane olema. Aga siiski mitte nii sarnane, nimelt täpselt sama näoga küll, aga tumedate silmade ja juustega, no ütleme nii, et ikka väike erinevus on olemas küll jah. Kuidagi kõvasti vanemaks oli ta muutunud, eks vast seal Hollandis liiga palju mõelnud. Sellest ajast, kui me viimati nägime on ka tegelikult vist mingi 2 aastat möödas. Vat ja nii me siis rääkisime, ja nüüd istub ta minuga samas reas lennukis, aga paar inimest on vahel, et enam ei räägi. Muideks sõidab ta ome ema ja isaga Londonisse venna asju ära tooma, kes seal ülikooli lõpetas, nii armas.

Ning Mait istub ka kusagil mitte just väga kaugel minust. Aga ma ei hakkanud siin üle lennuki vehkima, et tsau tsau.

Aga üldiselt olen ma nats mures, sest see lend hilineb mingi 15 minutit vähemalt ning mul läheb Londonis väga kiireks.

Aga mul on küsimus, kuna ma süüa saan. Sest ma ei saa nüüd aru, kas sellel lennul antakse midagi süüa. Kotis on mul võileib, mis oli Londoni lennujaama jaoks planeeritud, aga eks ma sööm selle siis siin enne maandumistki ära ja kaks õuna ka. Üldiselt meeldiks mulle siiski, kui meile ka lennuksi süüa pakutakse. Selle pärast ei meeldi mulle kohe üldse mitte Easyjetid ega mingid teised odavlennu firmad. Süüa peab ikka saama, see ongi lendamise juures parim, magamine muidugi ka. No kui ma oma USA lennud 8 ja 5 tundi söömata peaks olema, siis on küll pahasti. Seal ei pidavat ka kontrollist söögi ja joogiga üldse mitte läbi saama. Sitt niff . No kui ma 15 tundi söömata peaksin olema, siis torman ma küll Phoenixis esimese asjana pärast hostelisse jõudmist McDonaldisse ja ostan endale selle kõige ikslardžima eine. Jaa, seda ma teen ja siis enam ei puutu neid. Sellest ei tohi küll mingi harjumus saada, liiga hull oleks. Endal number väiksemad püskid kaasas, et küll ma seal alla võtan. Aga võtangi, sest põhimõtteliselt ela ma seal ju enda mõistes jõudeelu. Sest tehke mis tahate, aga ma arvan, et see töö ei suuda mind nii ära kohutada ning stressama panna, kui see millega ma 2 aastat BESTis olen kokku puutunud. Nii on mul plaanis keset seda palavust äärmiselt, mitte äärmiselt vähe, aga suhteliselt vähe või nagu äkki võib öelda minimaalselt süüa. Eks ma pean ennast motiveerima kuidagi selleks. Ma arvan, et hea võimalus oleks näiteks nädala jooksul natuke raha kõrvale panna, mis oleks olnud normaalne ära süüa, kui ikka nii koralikult süüa ja siis endale mingi pluus, ehe või mingi muu tore tibividin osta. Nagu raske töö eest premeerida tiba. Aga nüüd ma tahaks siiski teada, kas meile antakse siin süüa või mitte. 1,5 tundi juba lennanud, oleks aeg minu meelet. Või äkki siis tõesti mitte….

Aga ühe sellise nö väikese avastuse tegin ma enda jaoks siin üle mere lennates. Selle suunas pole ma enne lennanud. Nimelt vaatan kui ägedad on saared keset merd ning kuidas nendel kallas läbi vee kumab. Nüüd on mul küsimus ning arvatavasti on see kõigile teistele teada, aga mina va kohuke alles nüüd tahan teada, kas saared on maa küljes kinni või hulbivad keset merd. Ma alguses arvasin, et nad ongi nagu väga kõrged korgid seal vees hulpimas, see teeks nad eriti armsaks igatahes. Nagu väikesed leidlapsed seal üksinda. Aga tegelikult nii see siiski vist pole, sest selle teooria järgi võib vesi neid ära kanda. Või pole siis vee ja tuule jõud piisavalt suur, no mõne väiksema saare puhul loomulikult, ma ei räägi Saaremaast. Kuid eriti nagu ei usu, et saare all on vesi. Aga ok, mis ma ikka pladisen, uurin järgi selle. Reede hommikul üritan internetti saada. Kuigi siis võiks kõigile kirjutada, kuidas mul läheb. Igatahes järgmine nädal leian ma sellele geograafilisel/empiristlikule küsimuselel lahenduse, kuidas ikka saared seal mere sees kinnitatud on ning kui üksikud nad seal siis on.
---

Pärast maandumist lapilisele valgete lammaste ja piiratud aedadega Inglismaale sai mul juba paanikat tekitatud. Hirmsa jooksuga panin ma pärast turvakontrolli väravasse 16, kust lennuk pidi minema. Aga näe, nemad ootavad seal alles Sharm el Sheiki. Ilus afrotšikk ja sama ilus Hiina/Korea/Jaapani kutt, täpselt selline ilus kili nagu mulle meeldivad, ütlesid, et äkki on väravat muudetud ning osutasid ekraanile, kust ma seda näen. Mina seda ekraani muidugi ei näinud ja jooksin mitu minutit tagasi teise ekraani juurde. Ja näen Newark värav 17, tagasi. Ei ole, teine Newarki lend hoopis. Seal siis neli meest väravate peal vastas, kelle ees ma tükk aega kohmitsedes piletit otsisin. No ja kõige kenam ja noorem nendest, selline ilus britt, siis seletas mulle ära, et mine ikka värav 16 juurde. No kohe tuju läks paremaks ning paanika pani padavai ajama. Väravas 16 ikka afro ja kili. Viimaks leidsin siis ka selle lähema ekraani, aga minu lendu seal pole. Kili ja afro siis just lõpetasid oma töö ja tulid seletasid mulle, et ju siis on siiski liiga vara ja juba sealt tulidki väravasse Continentali omad. Kes juba eemalt viipasid, et Eesti tüdruk seal :P Ei tore on olla kähmakas.

Aga nüüd just üks pisike siuke ma ei tea mis rassi, vist nagu ikka valge väikese miksiga uuris, kas wireless on siin. Kohe tore oleks talle olnud öelda, et jah on. Aga kahjuks pole. Ja minu vasakule käel istub ma ei tea mis freakyman. Ma ei julge väga vaadata ka, pladises enne kahtlaselt. Aga tal on nagu mustad riided, must kõvakübar, habe ja pikad juuked. Aa-ah, võtis kaabu ära, tal on see juudi müts peas, vist on juut siis. Loeb raamatut. Tegelikult ma arvan, et ma ei ole palju normaalsem tema kõrval. Käin oma kidra seljas, tekitan paanikat ja kohmitsen kogu aeg. Aga nüüd on see koht, kus ma panen klapi kinni mõeks ajaks. Sest 1:21 inutit on jäänud ja mingit tegevust pean ma enda 8:15 tunniseks ja siis veel 5:35 tunniseks lennuks leidma. Võtan nüüd Silmarillioni.