Friday, June 23, 2006
kahekümne esimene juuni
Täna oli üks järjekordne täisväärtuslik päev Grand Canyonis. Tööl olin teist päeva ja täna hommikuses vahetuses, hommikul on palju positiivsem ning seega oli ka kella 15.00-st päev vaba. Tšillisin jalad seinal, käisin rahus dušši all ning siis läksin koos Michaeliga poodi. Sain endale viimaks selle elekrimuunduri, seega saan viimaks arvutit laadida (= Pärast poodi rääkisime Michaeliga juttu ja sõime jäätist. Siis läksime IMAXi kanjonist filmi vaatama, mida ta oli kord juba näinud, aga noh nägi veel kord. Pärast läksime Itaalia restorani sööma. No perfekto. Kolmapäevaks pidi ta uurima helikopteriga kanjonisse minekut. Õhtul tuli minu juurde ja näitas oma albumit ning tinistas vähe kitarri. Ja siis pahu põmm, albumi vahel oli tal mingi ID, kust ma siis välja lugesin, et ta sündinud hoopis 1978. No tore on, mulle ta ei ole oma vanust öelnud ja lasnud mul kogu aeg arvata, et ta 24. Aga no Taiwani tüdrukule ütles ta küll, et on 24. Türapea raisk. Ja kõige nõmedam ongi see, et see mulle korda läheb.
Aga nüüd natuke maha rahunenud ja The Postal Service, Frou Frou ja muu hea musaga tuju tõstnud, üritan ma aru saada, kumma viga see nüüd on. Tegelikult olin ju see mina, kes uskus, et ta ongi 24, pani talle selle vanuse ning nii kujundasin pildi üheks toredast, targast, andekast ja nojah ka sharmikast 24 aastasest mehhiklasest Kas see 4 aastat teeb ta tegelikult halvemaks? Kas see on põhjus, miks kõik äkki pikalt saata, kui tegelikult on mul temaga ju tore ning hea olla? Või äkki on mulle taaskord oluline teiste arvamus ning oma kalli vanaemast töökaaslase hoiatused eriti nende mehhiko poiste osas. Aga ma arvan, et ma võtan nüüd asja kokku ja saan rahuliku südamega magama minna. Nii, et kokkuvõtte:
Mul on kama, mis teised arvavad, seni kuni mul endal hea on ning meil koos tore. Raudpolt selge on see, et ilma temata oleks mul ikka mitmeid mitmeid kordi igavam. Täna oli väga tore päev ning nii palju abi ei ole mul ma ei tea mis ajast ühestki inimesest olnud, kui temast. Nii, et homme ütlen talle, mis sellest vanuse asjast arvan või siis kui meil see teemaks tuleb. Aga las ta olla 28, ta ise ju ka ei tunne, et ta 28. Vaatame, mis edasi saab, nüüd lähen magama ja homme rõõmsalt jälle kingipoodi tööle (=
Aga nüüd natuke maha rahunenud ja The Postal Service, Frou Frou ja muu hea musaga tuju tõstnud, üritan ma aru saada, kumma viga see nüüd on. Tegelikult olin ju see mina, kes uskus, et ta ongi 24, pani talle selle vanuse ning nii kujundasin pildi üheks toredast, targast, andekast ja nojah ka sharmikast 24 aastasest mehhiklasest Kas see 4 aastat teeb ta tegelikult halvemaks? Kas see on põhjus, miks kõik äkki pikalt saata, kui tegelikult on mul temaga ju tore ning hea olla? Või äkki on mulle taaskord oluline teiste arvamus ning oma kalli vanaemast töökaaslase hoiatused eriti nende mehhiko poiste osas. Aga ma arvan, et ma võtan nüüd asja kokku ja saan rahuliku südamega magama minna. Nii, et kokkuvõtte:
Mul on kama, mis teised arvavad, seni kuni mul endal hea on ning meil koos tore. Raudpolt selge on see, et ilma temata oleks mul ikka mitmeid mitmeid kordi igavam. Täna oli väga tore päev ning nii palju abi ei ole mul ma ei tea mis ajast ühestki inimesest olnud, kui temast. Nii, et homme ütlen talle, mis sellest vanuse asjast arvan või siis kui meil see teemaks tuleb. Aga las ta olla 28, ta ise ju ka ei tunne, et ta 28. Vaatame, mis edasi saab, nüüd lähen magama ja homme rõõmsalt jälle kingipoodi tööle (=
# posted by Kristiina @ 9:03 PM 
