Friday, June 23, 2006
Kingipoe rahvas
Täna ma kirjutaksin meie toredast kollektiivist kingipoes, sest täna kohtasin viimaks meie seitsmendat töötajat Laurees’i, kelle kohta on nii palju põnevat räägitud, et mul on tõeline huvi temaga juba kohtuda. Jaa.... ja kui ma enne panin oma kolleegid kokku ühisnimetaja kohalikud memmed alla, siis nüüd pean küll oma sõnu sööma. Need naised on seal mitu korda värvikamad isiksused, kui ehk meie internatsionaalne ühiselamu kokku (no nüüd küll vast liialdatud, aga hästi kõlab vähemalt).
Kõige tugevama mulje jätavad kindlasti need kaastöötajad, keda kõige esimesena kohtad. Esimesena kohtasin ma muidugi poe juhatajat Jewell’i. Jewell on tõeline roosinupuke, selline portselannukuke. Vanust on tal umbes 70 ning tal on hõbehallid lokkis juuksed, kuldsed prilliraamid ning alati on ilusasti riides. Tundub ta selline tõeliselt õrnake ja hästi sõbralik. Kuid tema viha eest tasub end hoida nagu ma aru olen saanud. Reeglid on tema jaoks reeglid ning nende järgimises on ta väga täpne. Mina saan temaga hästi läbi sellest hetkest, mis me HRi kabinetis Darlene juures kohtusime. Kuna ma kingipoes ainuke tudeng ning kõige noorem olen, siis ta ikka hoiab ja õpetab mind. Ning kõigile tutvustades loeb sõnad peale, et mina olen tema uus töötaja ning mind tuleb hoida. Nii, et loodan, et ka edasipidi heliseb mu äratuskell ikka õigel ajal ning ma ei vusserda oma head staatust kuidagi ära.
Bertha oli esimene, keda ma tööle minnes kohatsin. Ise arvasin ma seal ees ootamas hunniku tudengeid ning üllatus oli päris suur, kui mind hoopis u. 40 aastane navajo vastu võttis. Bertha on kõige toredam. Hämmastav naisterahvas, väga vapper. Tema vanusega pingutasin ma natuke üle ja tegelikult on ta hoopis 36. Ega ma ei oska indiaanlaste vanust pakkuda ning eks vist ole ka raske elu tema näole omad jäljed jätnud. Berthal on kaks tütart, Yadida ja Violeta. Nad on 17 ja 16 aastat vanad ning vanusevahe on neil sama, mis minul Mannega. Mõlema tütrega olen ma juba ka tutvunud, ilusad tüdrukud on, aga täiesti erinevad, seda räägib ka Bertha. Kui me Berthaga koos tööl oleme, siis oleme koos tema ja ta vanema tütrega lõunal käinud. Tööl ta mulle ikka vahest kurdab, kui raske isiksus ta noorem tütar on ning kuidas nad ikka vaidlevad. Bertha on üksikema ning töötab veel ühes teises kingipoes. Nii lähebki ta pärast seda kui on 6:15-14:45 meie poes lõpetanud 17:00-22:00 IMAXi kingipoodi. Pärast seda sõidab 25 miili reservaati ning järgmine hommik tuleb jälle tööle.
Nell on üks põnev kuju. Tema on töötjatest kõige vanem ma arvan, kuid ka tema on väga kange. Täna sain teada, et 2 korda nädalas töötab ta ka Grand’is kingipoes. Ta elab samuti 25 miili eemal ning täna magas ta öösel ainult 3 tundi. Täna öösel kordub ilmselt sama, sest pärast meie poes lõpetamist läks ta veel Grand’i tööle ja homme 6:15 jälle Squire Inn’is. Nell on tõeline ameeriklane, natukene konservatiivne, aga muidu avatud, aus ning suhteliselt terav iseenesest. Teda ma natukene kardan, aga täna sain aru, et vist ilmaasjata ning paisab, et oleme ka temaga hea klapi saanud. Nell imestab tihti maailma asjade üle ja tegelikult on ta siiralt huvitatud erinevatest inimestest ja kultuuridest. Täna rääkis mulle pikalt ühest Türgi poisist Illiasest, kes oli 4 aastat tagasi seal töötanud. Nell ikka räägib inimeste isiksustest ning kui rasked ja põnevad need ikka võivad vahel olla. Ise ma mõtlen, et kas ta ka ennast selliseks nn. character’iks peab. Tahtsin talle juba täna lõuna ajal öelda, „You are quite an interesting character by your own as well” aga igaks juhuks siiski ei teinud seda, sest ei tea siiski veel, kuidas seda sõna ikka kasutada. Täna aga sain aru, et Nell on ka kõige suurem klatšimoor neist ja võibolla selle pärast olengi ma tema juba nende positiivsete iskisuste juurde lahterdanud. Kuid tõsi on ka see, et Nell must hoolib ning hoiatab ikka, et ma mehhiko poistest eemale hoiaks. Ma arvan, et tal on õigus ka ikka väga suures osas.
Ida on armas. Ta on ka u. 70 ja vanaema nagu Nell’gi. Idal on väga krussis juuksed ja ta naerab palju ja väga toredalt. Nell ja Bertha ka hoiatasid, et kui ta rääkima kukub, siis rääkima jääbki. Kuna ta selline tume ja vanem on, siis arvasin ma et ta on pigem natuke tumedanahalise verd. Aga täna sain teada, et ta ka hoopis indiaanlane, hopi. Idal on õde, kes töötab Squire Inn’is toitlustuse peal. Nad on ka väga erinevad. Idal on lühikesed krussis juuksed, tema õel pikad ja sirged nign õde on ise ka palju pikem. Erinevalt Idast on ikka aru saada, et tema tõesti on indiaanlane. Ida õde kiusab teda kogu aeg, enamasti ilma igasuguse põhjuseta. See teeb Ida nukraks, Bertha ikka üritab teda „ei” ütlema õpetada. Niisiis, kui Ida õde tal tuju jälle ära rikkunud, siis meie üritame tal seda ikka jälle tõsta. Rõõmus Ida on palju toredam.
Kui ma Verdellat esimest korda nägin, siis ei saanud ma aru, kas ta on mees või naine. Aga no kuna see siiski naise nimi, siis otsusasin, et ta on siiski naine. Nägu tundub ka ikka naise oma olema, kuigi selline karmi ilmega. Täna sain teada, et asi pole siiski minus, et ma teda ekslikult meheks oleksin pidanud. Nimelt Nell valgustas mind, et ta on Ida õega paar. Jah, nagu lesbid. Verdella on see meespool selles suhtes. Nell rääkis, et indiaanlaste seas pidi väga palju homosid olema ning selliseid paare siin väikses linnas veel omajagu. Verdella on hopi nagu ta girlfriend’ki ning umbes 50 aastane ma arvan.
Laureese’i nägin ma täna esimest korda. Temast on kõik päris palju rääkinud. Ma teadsin, et ta pidi väga „character” olema ning talle meeldib lugeda ja ta on hästi pikk. Niisiis pannes sinna juurde veel Nelli jutu, kuidas ta hiirt nähes oli lihtsalt poes välja kõndinud ja keeldunud tagasi tulemast, panin ma kokku pildi pikast kõhnast umbes 50 aastasest raske iseloomuga pirtsakast heledate juurdega ameerika naisest. Ja milline oli siis üllatus, kui nägin, et Laureese on hoopis tumedanahaline no ja ikka päris päris kõhukas ja rinnakas naine. Kuid jaa..... eks ma tema isiksuse veidrusi ja omapärasid saan veel nägema, aga äge on ta küll. Pluusi taskus on tal lugemisprillid, mille ta endale väga peene liigutusega ninale viskab ning kogu aeg närib ta nätsu. Ja seda teeb ta väga hoogsalt ja valjusti. Aga muidu tundub ta tore ning nii natuke kui me suhtlesime oli küll kõik väga okei. Homme olen terve hommiku tema ja Idaga tööle. Eks siis näe täpsemalt „What kind of character she is.”
Kõige tugevama mulje jätavad kindlasti need kaastöötajad, keda kõige esimesena kohtad. Esimesena kohtasin ma muidugi poe juhatajat Jewell’i. Jewell on tõeline roosinupuke, selline portselannukuke. Vanust on tal umbes 70 ning tal on hõbehallid lokkis juuksed, kuldsed prilliraamid ning alati on ilusasti riides. Tundub ta selline tõeliselt õrnake ja hästi sõbralik. Kuid tema viha eest tasub end hoida nagu ma aru olen saanud. Reeglid on tema jaoks reeglid ning nende järgimises on ta väga täpne. Mina saan temaga hästi läbi sellest hetkest, mis me HRi kabinetis Darlene juures kohtusime. Kuna ma kingipoes ainuke tudeng ning kõige noorem olen, siis ta ikka hoiab ja õpetab mind. Ning kõigile tutvustades loeb sõnad peale, et mina olen tema uus töötaja ning mind tuleb hoida. Nii, et loodan, et ka edasipidi heliseb mu äratuskell ikka õigel ajal ning ma ei vusserda oma head staatust kuidagi ära.
Bertha oli esimene, keda ma tööle minnes kohatsin. Ise arvasin ma seal ees ootamas hunniku tudengeid ning üllatus oli päris suur, kui mind hoopis u. 40 aastane navajo vastu võttis. Bertha on kõige toredam. Hämmastav naisterahvas, väga vapper. Tema vanusega pingutasin ma natuke üle ja tegelikult on ta hoopis 36. Ega ma ei oska indiaanlaste vanust pakkuda ning eks vist ole ka raske elu tema näole omad jäljed jätnud. Berthal on kaks tütart, Yadida ja Violeta. Nad on 17 ja 16 aastat vanad ning vanusevahe on neil sama, mis minul Mannega. Mõlema tütrega olen ma juba ka tutvunud, ilusad tüdrukud on, aga täiesti erinevad, seda räägib ka Bertha. Kui me Berthaga koos tööl oleme, siis oleme koos tema ja ta vanema tütrega lõunal käinud. Tööl ta mulle ikka vahest kurdab, kui raske isiksus ta noorem tütar on ning kuidas nad ikka vaidlevad. Bertha on üksikema ning töötab veel ühes teises kingipoes. Nii lähebki ta pärast seda kui on 6:15-14:45 meie poes lõpetanud 17:00-22:00 IMAXi kingipoodi. Pärast seda sõidab 25 miili reservaati ning järgmine hommik tuleb jälle tööle.
Nell on üks põnev kuju. Tema on töötjatest kõige vanem ma arvan, kuid ka tema on väga kange. Täna sain teada, et 2 korda nädalas töötab ta ka Grand’is kingipoes. Ta elab samuti 25 miili eemal ning täna magas ta öösel ainult 3 tundi. Täna öösel kordub ilmselt sama, sest pärast meie poes lõpetamist läks ta veel Grand’i tööle ja homme 6:15 jälle Squire Inn’is. Nell on tõeline ameeriklane, natukene konservatiivne, aga muidu avatud, aus ning suhteliselt terav iseenesest. Teda ma natukene kardan, aga täna sain aru, et vist ilmaasjata ning paisab, et oleme ka temaga hea klapi saanud. Nell imestab tihti maailma asjade üle ja tegelikult on ta siiralt huvitatud erinevatest inimestest ja kultuuridest. Täna rääkis mulle pikalt ühest Türgi poisist Illiasest, kes oli 4 aastat tagasi seal töötanud. Nell ikka räägib inimeste isiksustest ning kui rasked ja põnevad need ikka võivad vahel olla. Ise ma mõtlen, et kas ta ka ennast selliseks nn. character’iks peab. Tahtsin talle juba täna lõuna ajal öelda, „You are quite an interesting character by your own as well” aga igaks juhuks siiski ei teinud seda, sest ei tea siiski veel, kuidas seda sõna ikka kasutada. Täna aga sain aru, et Nell on ka kõige suurem klatšimoor neist ja võibolla selle pärast olengi ma tema juba nende positiivsete iskisuste juurde lahterdanud. Kuid tõsi on ka see, et Nell must hoolib ning hoiatab ikka, et ma mehhiko poistest eemale hoiaks. Ma arvan, et tal on õigus ka ikka väga suures osas.
Ida on armas. Ta on ka u. 70 ja vanaema nagu Nell’gi. Idal on väga krussis juuksed ja ta naerab palju ja väga toredalt. Nell ja Bertha ka hoiatasid, et kui ta rääkima kukub, siis rääkima jääbki. Kuna ta selline tume ja vanem on, siis arvasin ma et ta on pigem natuke tumedanahalise verd. Aga täna sain teada, et ta ka hoopis indiaanlane, hopi. Idal on õde, kes töötab Squire Inn’is toitlustuse peal. Nad on ka väga erinevad. Idal on lühikesed krussis juuksed, tema õel pikad ja sirged nign õde on ise ka palju pikem. Erinevalt Idast on ikka aru saada, et tema tõesti on indiaanlane. Ida õde kiusab teda kogu aeg, enamasti ilma igasuguse põhjuseta. See teeb Ida nukraks, Bertha ikka üritab teda „ei” ütlema õpetada. Niisiis, kui Ida õde tal tuju jälle ära rikkunud, siis meie üritame tal seda ikka jälle tõsta. Rõõmus Ida on palju toredam.
Kui ma Verdellat esimest korda nägin, siis ei saanud ma aru, kas ta on mees või naine. Aga no kuna see siiski naise nimi, siis otsusasin, et ta on siiski naine. Nägu tundub ka ikka naise oma olema, kuigi selline karmi ilmega. Täna sain teada, et asi pole siiski minus, et ma teda ekslikult meheks oleksin pidanud. Nimelt Nell valgustas mind, et ta on Ida õega paar. Jah, nagu lesbid. Verdella on see meespool selles suhtes. Nell rääkis, et indiaanlaste seas pidi väga palju homosid olema ning selliseid paare siin väikses linnas veel omajagu. Verdella on hopi nagu ta girlfriend’ki ning umbes 50 aastane ma arvan.
Laureese’i nägin ma täna esimest korda. Temast on kõik päris palju rääkinud. Ma teadsin, et ta pidi väga „character” olema ning talle meeldib lugeda ja ta on hästi pikk. Niisiis pannes sinna juurde veel Nelli jutu, kuidas ta hiirt nähes oli lihtsalt poes välja kõndinud ja keeldunud tagasi tulemast, panin ma kokku pildi pikast kõhnast umbes 50 aastasest raske iseloomuga pirtsakast heledate juurdega ameerika naisest. Ja milline oli siis üllatus, kui nägin, et Laureese on hoopis tumedanahaline no ja ikka päris päris kõhukas ja rinnakas naine. Kuid jaa..... eks ma tema isiksuse veidrusi ja omapärasid saan veel nägema, aga äge on ta küll. Pluusi taskus on tal lugemisprillid, mille ta endale väga peene liigutusega ninale viskab ning kogu aeg närib ta nätsu. Ja seda teeb ta väga hoogsalt ja valjusti. Aga muidu tundub ta tore ning nii natuke kui me suhtlesime oli küll kõik väga okei. Homme olen terve hommiku tema ja Idaga tööle. Eks siis näe täpsemalt „What kind of character she is.”
# posted by Kristiina @ 9:16 PM 
