Friday, June 23, 2006
viieteistkümnes juuni
Kell on 7:05, Eesti aeg veel viimast korda. Olen läbinud passikontrolli ja väravad poolpaljana ma ei tea, juukseklamber piuksus :S Ega mina ei mäletanud, et see seal on.... Nüüd istun 1. värava taga Tallinna lennujaamas.
Nii, meeskond saabus, 9 minuti pärast peaks pealeminemine algama.
Aga tunne on hea. Inimesed siin minu kõrval on juba sellised tiba teistsugused, britid. Pole selliste inimeseloomadega palju just kokku puutunud. Aga ok, panen end nüüd kokku ning jään pardale minekut ootama.
Aii...... aga muidugi, näib et nats siiski aega ja siis ma lihtsalt pean ära mainima, kui toredad ja geniaalsed mu vanemad on. Terve tee lennujaama pildusid kuldmune! Viimasena issi veel avastas, et mul pole sokke käekotis. Aga külmade jalgadega ei saa ju magada, seda peaksin ma isegi teadma, sest ma magan ja villaste sokkidega. Hea, et tema nii hästi kõike teab, mida mina teadma peaksin. Aga näe, emme päästis mu ära ning andis mulle kotist oma nailonsokid, no puhtad muidugi.
Ning kuna mõned minutid veel aega, pean ma mainima ka kahte inglise kuttu, kes mul nii enamvähem kõrval istuvad. Loevad raamatut mõlemad, no on armas. Üks on päris kenake ka veel, selline tumeda peaga. Teine on ehe britt. Huvitav, kas seal elamiskohas meil ikka telekas ka on. Tuli nii brittidega muuseas meele, et seal oleks hea ju jalkat passida. Kuigi need mängud vist kunagi öösel. Kellaaja muutumisest pole ma siiani aru saanud, aga arvutasin välja, et Eesti aja järgi jõuan ma Phoenixisse 5:05. OK, kelluke nüüd. Arvuti kotti.
---
Niips, lendan, kell on saanud 9:00, ikka Eesti aja järgi. Üldiselt on see hämmastav, milline aja kokkuhoid see reis on. 21 tundi pärast Tallinnast õhkutõusmist maandun ma viimaks Phoenixis, kus on siis alles 15. juuni õhtu 19:08. Eestis on järgmine hommik 5:08. Ma arvan, et päev ja öö jõuavad mul siin juba enne kohalejõudmist väga segi minna. Ka praegu ma magasin natuke ning varsti magan jälle. Üldiselt ma arvan, et ma magan suht iga vaba hetk. Mulle meeldib magada =) Kohaliku ajaga kohanemisprobleeme ma ei karda, pigem ootan hommikul kell 6:00 hostelisse ukerdamist (Eesti aja järgi :P) ning siis kell 8 võiks minna natuke linnaga tutvuda ja pärast seda päev maha magada.
Kuid nüüd natuke lennust. Nimelt jah on päris huvitav see, et enam ei anna vist tõesti kusagile minna ilma, et mõnda tuttavat ei kohtaks (no eriti vist veel Londonisse :P). No kui ma USAs kedagi tuttavat enne Kristinit kohtama peaks, siiis söön oma sokid ära. Aga igatahes siis on siin lennukis veel näiteks Paul RAMist ning Mait BESTist.
Pauliga oli ka isemoodi komöödia. Ta oli 3 kuud Hollandis, kus elas karsket elu ning tegi kõvasti sporti. Mari ema rääkis ka, et teda ei tunne enam ülds ära. No ma jah ei tundud teda enam üldse ära. Nii me istusime üks ühel ja teine teisel pool lennujaama ooteruumi. Mina alguses nagu oleks juba tere öelnud, aga siis vaatan, et tema seda vist küll teha ei kavatse, mõtlesin siis, et no eks ole keegi teine. Aga näe, tema ka vaatab imelikult, hea et ma naerma ei hakanud, tavaliselt ma ikka hakkan. Aga küsimus sai varsti lahendatud, Paul pani prillid ette ja nägi, et see tõesti mina olen. Ma oleks täiesti uskuma jäänud, et ongi keegi teine või tema vend, kes pidi temaga väga sarnane olema. Aga siiski mitte nii sarnane, nimelt täpselt sama näoga küll, aga tumedate silmade ja juustega, no ütleme nii, et ikka väike erinevus on olemas küll jah. Kuidagi kõvasti vanemaks oli ta muutunud, eks vast seal Hollandis liiga palju mõelnud. Sellest ajast, kui me viimati nägime on ka tegelikult vist mingi 2 aastat möödas. Vat ja nii me siis rääkisime, ja nüüd istub ta minuga samas reas lennukis, aga paar inimest on vahel, et enam ei räägi. Muideks sõidab ta ome ema ja isaga Londonisse venna asju ära tooma, kes seal ülikooli lõpetas, nii armas.
Ning Mait istub ka kusagil mitte just väga kaugel minust. Aga ma ei hakkanud siin üle lennuki vehkima, et tsau tsau.
Aga üldiselt olen ma nats mures, sest see lend hilineb mingi 15 minutit vähemalt ning mul läheb Londonis väga kiireks.
Aga mul on küsimus, kuna ma süüa saan. Sest ma ei saa nüüd aru, kas sellel lennul antakse midagi süüa. Kotis on mul võileib, mis oli Londoni lennujaama jaoks planeeritud, aga eks ma sööm selle siis siin enne maandumistki ära ja kaks õuna ka. Üldiselt meeldiks mulle siiski, kui meile ka lennuksi süüa pakutakse. Selle pärast ei meeldi mulle kohe üldse mitte Easyjetid ega mingid teised odavlennu firmad. Süüa peab ikka saama, see ongi lendamise juures parim, magamine muidugi ka. No kui ma oma USA lennud 8 ja 5 tundi söömata peaks olema, siis on küll pahasti. Seal ei pidavat ka kontrollist söögi ja joogiga üldse mitte läbi saama. Sitt niff . No kui ma 15 tundi söömata peaksin olema, siis torman ma küll Phoenixis esimese asjana pärast hostelisse jõudmist McDonaldisse ja ostan endale selle kõige ikslardžima eine. Jaa, seda ma teen ja siis enam ei puutu neid. Sellest ei tohi küll mingi harjumus saada, liiga hull oleks. Endal number väiksemad püskid kaasas, et küll ma seal alla võtan. Aga võtangi, sest põhimõtteliselt ela ma seal ju enda mõistes jõudeelu. Sest tehke mis tahate, aga ma arvan, et see töö ei suuda mind nii ära kohutada ning stressama panna, kui see millega ma 2 aastat BESTis olen kokku puutunud. Nii on mul plaanis keset seda palavust äärmiselt, mitte äärmiselt vähe, aga suhteliselt vähe või nagu äkki võib öelda minimaalselt süüa. Eks ma pean ennast motiveerima kuidagi selleks. Ma arvan, et hea võimalus oleks näiteks nädala jooksul natuke raha kõrvale panna, mis oleks olnud normaalne ära süüa, kui ikka nii koralikult süüa ja siis endale mingi pluus, ehe või mingi muu tore tibividin osta. Nagu raske töö eest premeerida tiba. Aga nüüd ma tahaks siiski teada, kas meile antakse siin süüa või mitte. 1,5 tundi juba lennanud, oleks aeg minu meelet. Või äkki siis tõesti mitte….
Aga ühe sellise nö väikese avastuse tegin ma enda jaoks siin üle mere lennates. Selle suunas pole ma enne lennanud. Nimelt vaatan kui ägedad on saared keset merd ning kuidas nendel kallas läbi vee kumab. Nüüd on mul küsimus ning arvatavasti on see kõigile teistele teada, aga mina va kohuke alles nüüd tahan teada, kas saared on maa küljes kinni või hulbivad keset merd. Ma alguses arvasin, et nad ongi nagu väga kõrged korgid seal vees hulpimas, see teeks nad eriti armsaks igatahes. Nagu väikesed leidlapsed seal üksinda. Aga tegelikult nii see siiski vist pole, sest selle teooria järgi võib vesi neid ära kanda. Või pole siis vee ja tuule jõud piisavalt suur, no mõne väiksema saare puhul loomulikult, ma ei räägi Saaremaast. Kuid eriti nagu ei usu, et saare all on vesi. Aga ok, mis ma ikka pladisen, uurin järgi selle. Reede hommikul üritan internetti saada. Kuigi siis võiks kõigile kirjutada, kuidas mul läheb. Igatahes järgmine nädal leian ma sellele geograafilisel/empiristlikule küsimuselel lahenduse, kuidas ikka saared seal mere sees kinnitatud on ning kui üksikud nad seal siis on.
---
Pärast maandumist lapilisele valgete lammaste ja piiratud aedadega Inglismaale sai mul juba paanikat tekitatud. Hirmsa jooksuga panin ma pärast turvakontrolli väravasse 16, kust lennuk pidi minema. Aga näe, nemad ootavad seal alles Sharm el Sheiki. Ilus afrotšikk ja sama ilus Hiina/Korea/Jaapani kutt, täpselt selline ilus kili nagu mulle meeldivad, ütlesid, et äkki on väravat muudetud ning osutasid ekraanile, kust ma seda näen. Mina seda ekraani muidugi ei näinud ja jooksin mitu minutit tagasi teise ekraani juurde. Ja näen Newark värav 17, tagasi. Ei ole, teine Newarki lend hoopis. Seal siis neli meest väravate peal vastas, kelle ees ma tükk aega kohmitsedes piletit otsisin. No ja kõige kenam ja noorem nendest, selline ilus britt, siis seletas mulle ära, et mine ikka värav 16 juurde. No kohe tuju läks paremaks ning paanika pani padavai ajama. Väravas 16 ikka afro ja kili. Viimaks leidsin siis ka selle lähema ekraani, aga minu lendu seal pole. Kili ja afro siis just lõpetasid oma töö ja tulid seletasid mulle, et ju siis on siiski liiga vara ja juba sealt tulidki väravasse Continentali omad. Kes juba eemalt viipasid, et Eesti tüdruk seal :P Ei tore on olla kähmakas.
Aga nüüd just üks pisike siuke ma ei tea mis rassi, vist nagu ikka valge väikese miksiga uuris, kas wireless on siin. Kohe tore oleks talle olnud öelda, et jah on. Aga kahjuks pole. Ja minu vasakule käel istub ma ei tea mis freakyman. Ma ei julge väga vaadata ka, pladises enne kahtlaselt. Aga tal on nagu mustad riided, must kõvakübar, habe ja pikad juuked. Aa-ah, võtis kaabu ära, tal on see juudi müts peas, vist on juut siis. Loeb raamatut. Tegelikult ma arvan, et ma ei ole palju normaalsem tema kõrval. Käin oma kidra seljas, tekitan paanikat ja kohmitsen kogu aeg. Aga nüüd on see koht, kus ma panen klapi kinni mõeks ajaks. Sest 1:21 inutit on jäänud ja mingit tegevust pean ma enda 8:15 tunniseks ja siis veel 5:35 tunniseks lennuks leidma. Võtan nüüd Silmarillioni.
Nii, meeskond saabus, 9 minuti pärast peaks pealeminemine algama.
Aga tunne on hea. Inimesed siin minu kõrval on juba sellised tiba teistsugused, britid. Pole selliste inimeseloomadega palju just kokku puutunud. Aga ok, panen end nüüd kokku ning jään pardale minekut ootama.
Aii...... aga muidugi, näib et nats siiski aega ja siis ma lihtsalt pean ära mainima, kui toredad ja geniaalsed mu vanemad on. Terve tee lennujaama pildusid kuldmune! Viimasena issi veel avastas, et mul pole sokke käekotis. Aga külmade jalgadega ei saa ju magada, seda peaksin ma isegi teadma, sest ma magan ja villaste sokkidega. Hea, et tema nii hästi kõike teab, mida mina teadma peaksin. Aga näe, emme päästis mu ära ning andis mulle kotist oma nailonsokid, no puhtad muidugi.
Ning kuna mõned minutid veel aega, pean ma mainima ka kahte inglise kuttu, kes mul nii enamvähem kõrval istuvad. Loevad raamatut mõlemad, no on armas. Üks on päris kenake ka veel, selline tumeda peaga. Teine on ehe britt. Huvitav, kas seal elamiskohas meil ikka telekas ka on. Tuli nii brittidega muuseas meele, et seal oleks hea ju jalkat passida. Kuigi need mängud vist kunagi öösel. Kellaaja muutumisest pole ma siiani aru saanud, aga arvutasin välja, et Eesti aja järgi jõuan ma Phoenixisse 5:05. OK, kelluke nüüd. Arvuti kotti.
---
Niips, lendan, kell on saanud 9:00, ikka Eesti aja järgi. Üldiselt on see hämmastav, milline aja kokkuhoid see reis on. 21 tundi pärast Tallinnast õhkutõusmist maandun ma viimaks Phoenixis, kus on siis alles 15. juuni õhtu 19:08. Eestis on järgmine hommik 5:08. Ma arvan, et päev ja öö jõuavad mul siin juba enne kohalejõudmist väga segi minna. Ka praegu ma magasin natuke ning varsti magan jälle. Üldiselt ma arvan, et ma magan suht iga vaba hetk. Mulle meeldib magada =) Kohaliku ajaga kohanemisprobleeme ma ei karda, pigem ootan hommikul kell 6:00 hostelisse ukerdamist (Eesti aja järgi :P) ning siis kell 8 võiks minna natuke linnaga tutvuda ja pärast seda päev maha magada.
Kuid nüüd natuke lennust. Nimelt jah on päris huvitav see, et enam ei anna vist tõesti kusagile minna ilma, et mõnda tuttavat ei kohtaks (no eriti vist veel Londonisse :P). No kui ma USAs kedagi tuttavat enne Kristinit kohtama peaks, siiis söön oma sokid ära. Aga igatahes siis on siin lennukis veel näiteks Paul RAMist ning Mait BESTist.
Pauliga oli ka isemoodi komöödia. Ta oli 3 kuud Hollandis, kus elas karsket elu ning tegi kõvasti sporti. Mari ema rääkis ka, et teda ei tunne enam ülds ära. No ma jah ei tundud teda enam üldse ära. Nii me istusime üks ühel ja teine teisel pool lennujaama ooteruumi. Mina alguses nagu oleks juba tere öelnud, aga siis vaatan, et tema seda vist küll teha ei kavatse, mõtlesin siis, et no eks ole keegi teine. Aga näe, tema ka vaatab imelikult, hea et ma naerma ei hakanud, tavaliselt ma ikka hakkan. Aga küsimus sai varsti lahendatud, Paul pani prillid ette ja nägi, et see tõesti mina olen. Ma oleks täiesti uskuma jäänud, et ongi keegi teine või tema vend, kes pidi temaga väga sarnane olema. Aga siiski mitte nii sarnane, nimelt täpselt sama näoga küll, aga tumedate silmade ja juustega, no ütleme nii, et ikka väike erinevus on olemas küll jah. Kuidagi kõvasti vanemaks oli ta muutunud, eks vast seal Hollandis liiga palju mõelnud. Sellest ajast, kui me viimati nägime on ka tegelikult vist mingi 2 aastat möödas. Vat ja nii me siis rääkisime, ja nüüd istub ta minuga samas reas lennukis, aga paar inimest on vahel, et enam ei räägi. Muideks sõidab ta ome ema ja isaga Londonisse venna asju ära tooma, kes seal ülikooli lõpetas, nii armas.
Ning Mait istub ka kusagil mitte just väga kaugel minust. Aga ma ei hakkanud siin üle lennuki vehkima, et tsau tsau.
Aga üldiselt olen ma nats mures, sest see lend hilineb mingi 15 minutit vähemalt ning mul läheb Londonis väga kiireks.
Aga mul on küsimus, kuna ma süüa saan. Sest ma ei saa nüüd aru, kas sellel lennul antakse midagi süüa. Kotis on mul võileib, mis oli Londoni lennujaama jaoks planeeritud, aga eks ma sööm selle siis siin enne maandumistki ära ja kaks õuna ka. Üldiselt meeldiks mulle siiski, kui meile ka lennuksi süüa pakutakse. Selle pärast ei meeldi mulle kohe üldse mitte Easyjetid ega mingid teised odavlennu firmad. Süüa peab ikka saama, see ongi lendamise juures parim, magamine muidugi ka. No kui ma oma USA lennud 8 ja 5 tundi söömata peaks olema, siis on küll pahasti. Seal ei pidavat ka kontrollist söögi ja joogiga üldse mitte läbi saama. Sitt niff . No kui ma 15 tundi söömata peaksin olema, siis torman ma küll Phoenixis esimese asjana pärast hostelisse jõudmist McDonaldisse ja ostan endale selle kõige ikslardžima eine. Jaa, seda ma teen ja siis enam ei puutu neid. Sellest ei tohi küll mingi harjumus saada, liiga hull oleks. Endal number väiksemad püskid kaasas, et küll ma seal alla võtan. Aga võtangi, sest põhimõtteliselt ela ma seal ju enda mõistes jõudeelu. Sest tehke mis tahate, aga ma arvan, et see töö ei suuda mind nii ära kohutada ning stressama panna, kui see millega ma 2 aastat BESTis olen kokku puutunud. Nii on mul plaanis keset seda palavust äärmiselt, mitte äärmiselt vähe, aga suhteliselt vähe või nagu äkki võib öelda minimaalselt süüa. Eks ma pean ennast motiveerima kuidagi selleks. Ma arvan, et hea võimalus oleks näiteks nädala jooksul natuke raha kõrvale panna, mis oleks olnud normaalne ära süüa, kui ikka nii koralikult süüa ja siis endale mingi pluus, ehe või mingi muu tore tibividin osta. Nagu raske töö eest premeerida tiba. Aga nüüd ma tahaks siiski teada, kas meile antakse siin süüa või mitte. 1,5 tundi juba lennanud, oleks aeg minu meelet. Või äkki siis tõesti mitte….
Aga ühe sellise nö väikese avastuse tegin ma enda jaoks siin üle mere lennates. Selle suunas pole ma enne lennanud. Nimelt vaatan kui ägedad on saared keset merd ning kuidas nendel kallas läbi vee kumab. Nüüd on mul küsimus ning arvatavasti on see kõigile teistele teada, aga mina va kohuke alles nüüd tahan teada, kas saared on maa küljes kinni või hulbivad keset merd. Ma alguses arvasin, et nad ongi nagu väga kõrged korgid seal vees hulpimas, see teeks nad eriti armsaks igatahes. Nagu väikesed leidlapsed seal üksinda. Aga tegelikult nii see siiski vist pole, sest selle teooria järgi võib vesi neid ära kanda. Või pole siis vee ja tuule jõud piisavalt suur, no mõne väiksema saare puhul loomulikult, ma ei räägi Saaremaast. Kuid eriti nagu ei usu, et saare all on vesi. Aga ok, mis ma ikka pladisen, uurin järgi selle. Reede hommikul üritan internetti saada. Kuigi siis võiks kõigile kirjutada, kuidas mul läheb. Igatahes järgmine nädal leian ma sellele geograafilisel/empiristlikule küsimuselel lahenduse, kuidas ikka saared seal mere sees kinnitatud on ning kui üksikud nad seal siis on.
---
Pärast maandumist lapilisele valgete lammaste ja piiratud aedadega Inglismaale sai mul juba paanikat tekitatud. Hirmsa jooksuga panin ma pärast turvakontrolli väravasse 16, kust lennuk pidi minema. Aga näe, nemad ootavad seal alles Sharm el Sheiki. Ilus afrotšikk ja sama ilus Hiina/Korea/Jaapani kutt, täpselt selline ilus kili nagu mulle meeldivad, ütlesid, et äkki on väravat muudetud ning osutasid ekraanile, kust ma seda näen. Mina seda ekraani muidugi ei näinud ja jooksin mitu minutit tagasi teise ekraani juurde. Ja näen Newark värav 17, tagasi. Ei ole, teine Newarki lend hoopis. Seal siis neli meest väravate peal vastas, kelle ees ma tükk aega kohmitsedes piletit otsisin. No ja kõige kenam ja noorem nendest, selline ilus britt, siis seletas mulle ära, et mine ikka värav 16 juurde. No kohe tuju läks paremaks ning paanika pani padavai ajama. Väravas 16 ikka afro ja kili. Viimaks leidsin siis ka selle lähema ekraani, aga minu lendu seal pole. Kili ja afro siis just lõpetasid oma töö ja tulid seletasid mulle, et ju siis on siiski liiga vara ja juba sealt tulidki väravasse Continentali omad. Kes juba eemalt viipasid, et Eesti tüdruk seal :P Ei tore on olla kähmakas.
Aga nüüd just üks pisike siuke ma ei tea mis rassi, vist nagu ikka valge väikese miksiga uuris, kas wireless on siin. Kohe tore oleks talle olnud öelda, et jah on. Aga kahjuks pole. Ja minu vasakule käel istub ma ei tea mis freakyman. Ma ei julge väga vaadata ka, pladises enne kahtlaselt. Aga tal on nagu mustad riided, must kõvakübar, habe ja pikad juuked. Aa-ah, võtis kaabu ära, tal on see juudi müts peas, vist on juut siis. Loeb raamatut. Tegelikult ma arvan, et ma ei ole palju normaalsem tema kõrval. Käin oma kidra seljas, tekitan paanikat ja kohmitsen kogu aeg. Aga nüüd on see koht, kus ma panen klapi kinni mõeks ajaks. Sest 1:21 inutit on jäänud ja mingit tegevust pean ma enda 8:15 tunniseks ja siis veel 5:35 tunniseks lennuks leidma. Võtan nüüd Silmarillioni.
# posted by Kristiina @ 8:25 PM 
