Wednesday, July 05, 2006
Esimene vaba päev – 27. juuni
Teisipäeval oli esimene vaba päev, kolmapäeva pidi teine olema, aga pidin hoopis orientationile minema.
Uni läks teisipäeva hommikul juba 5:45 ära. Natuke aega rähklesin niisama ja siis lugesin natukes “Silmarillioni”. Kell 8:00 kui Lori tööle läks jäin uuesti magama, igaks juhuks panin kella 9:30 helisema, sest pidime David (Kanadast) ujuma minema. Need poolteist tundi olid pöörased. Nägin täiesti haiglaseid unenägusid, sadomasoseksuaalseid, puhh.... Neid siin küll kirjeldada ei julge. Ma ei saa aru, kust sellised unenäod tulid. Ja siis nägin, et vihma sadas. Nii, et kui 9:30 kell helises ei saanud ma mitte sittagi aru ning teavas oli pilves ning ma tõsimeeli uskusin, et vihma sadas. 9:50 suutsin end viimaks üles ajada ning igaks juhuks läksin vaatama ega David ometi pole valmis ujuma minekuks. Muidugi äratasin ma ta ülesse ja ta sai sama vähe aru kui mina kell 9:30. Pärast õhtul kuulsin Lukase ja Steveni käest väikest gossipit, et tal oli vist pikk öö olnud. Õhtul oli Lukasele öelnud „Wish me luck!” Väga põnev. Steven muidugi ei öelnud, et kes see siis oli, aga ega siin võimalusi palju pole. Suht raudpolt kindel, et see Lucy oli, väga ilus Taiwani tüdruk, kes restoranis töötab.
Niimoodi istusin ma toas, kirjutasin ja lugesin raamatut ning 14:30 pidime Michaeliga ATVga sõitma minema. 14:00 koputaski ta uksele, aga kuna North Rim tule tõttu suletud oli, siis jäi ATV tripp ära. Ta pakkus välja, et läheme siis helikopteriga kanjonisse, aga kus tuld seal ka tuhka (kuid kes on keemiat õppinud, teab et alati ikka päris nii ei ole. No see kord igatahes oli) ning nii tegin loogilise järelduse, et terve kanjon on tuhas ja nähtavus halb. Eks mul oligi õigus. Otsustasime niisama Bright Angelisse sööma minna, minu kord oli välja teha. Pärast tuli muidugi välja, et ta viimase hetkeni arvas, et ma ometi päriselt maksta ei kavatse ning suurte silmadega küsis „Are you really going to pay?”
Taksosõit kanjoni oli muidugi tragikomöödia. Juba taksot oodates oli ta oma tögamisega mul juhtme kokku ajanud ning taksos läks see aina hullemaks. Aa, see oli muidugi päris hea, kui ta taksosse helistas ning tahtis restorani broneeringut teha. Alles pärast sai aru, et taksosse oli helistanud. Kah paras kähmakas. Taksojuht oli tumedanahaline Larry, kes üritas Michaelile oma 94 aasta Cadillaci maha müüa. 1500 daala eest, päris ok hind iseenesest. Küll tõi siis argumente, miks tal ikka autot vaja on. Et girlfriendi ei pea enam taksoga sõidutama, „Is she your girlfriend?” No ja siis ma jõudsin enne, kui Michael midagi vastata jõudis, kõva häälega hüüda „NO!” See oli vist üldse üks väheseid asju, mis ma seal taksos ütlein.
Pärast lõunat vaatasime kanjonis ka ringi natuke, ta ei olnud veel üldse kanjonit näinud. Noh, jalutasime seal nagu paarike kunagi ringi. Ta ostis mulle kingituseks ilusa türkiisidega kaelakee ning endale peaaegu samasugus. Parema meelega oleks ma tahtnud, et ta ei oleks seda teinud. Käisime veel poes, kust ma endale „The Da Vinci Code” ostsin. Annan Dan Brownile võimaluse mu meelt muuta selle teose osas, sest film ei olnud küll just midagi erilist.
Õhtul läksime Loriga Steveni ja Lukase juurde Vana Tallinnat jooma. Michael tuli ka, säras seal nii mis andis.
Uni läks teisipäeva hommikul juba 5:45 ära. Natuke aega rähklesin niisama ja siis lugesin natukes “Silmarillioni”. Kell 8:00 kui Lori tööle läks jäin uuesti magama, igaks juhuks panin kella 9:30 helisema, sest pidime David (Kanadast) ujuma minema. Need poolteist tundi olid pöörased. Nägin täiesti haiglaseid unenägusid, sadomasoseksuaalseid, puhh.... Neid siin küll kirjeldada ei julge. Ma ei saa aru, kust sellised unenäod tulid. Ja siis nägin, et vihma sadas. Nii, et kui 9:30 kell helises ei saanud ma mitte sittagi aru ning teavas oli pilves ning ma tõsimeeli uskusin, et vihma sadas. 9:50 suutsin end viimaks üles ajada ning igaks juhuks läksin vaatama ega David ometi pole valmis ujuma minekuks. Muidugi äratasin ma ta ülesse ja ta sai sama vähe aru kui mina kell 9:30. Pärast õhtul kuulsin Lukase ja Steveni käest väikest gossipit, et tal oli vist pikk öö olnud. Õhtul oli Lukasele öelnud „Wish me luck!” Väga põnev. Steven muidugi ei öelnud, et kes see siis oli, aga ega siin võimalusi palju pole. Suht raudpolt kindel, et see Lucy oli, väga ilus Taiwani tüdruk, kes restoranis töötab.
Niimoodi istusin ma toas, kirjutasin ja lugesin raamatut ning 14:30 pidime Michaeliga ATVga sõitma minema. 14:00 koputaski ta uksele, aga kuna North Rim tule tõttu suletud oli, siis jäi ATV tripp ära. Ta pakkus välja, et läheme siis helikopteriga kanjonisse, aga kus tuld seal ka tuhka (kuid kes on keemiat õppinud, teab et alati ikka päris nii ei ole. No see kord igatahes oli) ning nii tegin loogilise järelduse, et terve kanjon on tuhas ja nähtavus halb. Eks mul oligi õigus. Otsustasime niisama Bright Angelisse sööma minna, minu kord oli välja teha. Pärast tuli muidugi välja, et ta viimase hetkeni arvas, et ma ometi päriselt maksta ei kavatse ning suurte silmadega küsis „Are you really going to pay?”
Taksosõit kanjoni oli muidugi tragikomöödia. Juba taksot oodates oli ta oma tögamisega mul juhtme kokku ajanud ning taksos läks see aina hullemaks. Aa, see oli muidugi päris hea, kui ta taksosse helistas ning tahtis restorani broneeringut teha. Alles pärast sai aru, et taksosse oli helistanud. Kah paras kähmakas. Taksojuht oli tumedanahaline Larry, kes üritas Michaelile oma 94 aasta Cadillaci maha müüa. 1500 daala eest, päris ok hind iseenesest. Küll tõi siis argumente, miks tal ikka autot vaja on. Et girlfriendi ei pea enam taksoga sõidutama, „Is she your girlfriend?” No ja siis ma jõudsin enne, kui Michael midagi vastata jõudis, kõva häälega hüüda „NO!” See oli vist üldse üks väheseid asju, mis ma seal taksos ütlein.
Pärast lõunat vaatasime kanjonis ka ringi natuke, ta ei olnud veel üldse kanjonit näinud. Noh, jalutasime seal nagu paarike kunagi ringi. Ta ostis mulle kingituseks ilusa türkiisidega kaelakee ning endale peaaegu samasugus. Parema meelega oleks ma tahtnud, et ta ei oleks seda teinud. Käisime veel poes, kust ma endale „The Da Vinci Code” ostsin. Annan Dan Brownile võimaluse mu meelt muuta selle teose osas, sest film ei olnud küll just midagi erilist.
Õhtul läksime Loriga Steveni ja Lukase juurde Vana Tallinnat jooma. Michael tuli ka, säras seal nii mis andis.
# posted by Kristiina @ 4:23 PM 
